50 aastat rannas

NÄITUS PIKAS MAJAS

Kui 50 aastat tagasi rannas supleja veest välja tuli, olid tal seljas ujumisriided, mis tilkudes natuke lonti vajusid – ülitõhusaid trimmi hoidvaid materjale polnud veel tekstiilitööstuses kasutusel. Naistel olid trikoo sees kolmnurksed büsti vormijad ja meestel supelpükstel nägus pannal. 

Kaheosalised kergest puuvillast ujumisrõivad õmmeldi sageli ise. Nii pükste üla- kui ka alaserva hoidis pesukumm. Neid oli mugav kaasas kanda ja põõsale kuivama riputada. Kiiresti kuivavate, tillukeste ja julgete riideribade tulekuni läks veel mõned head aastad aega.
Sitsist, krimpleenist, villasest või nailonmaterjalist trikood pakuvad meeleoluka rertoelamuse ja toovad vaatajani ka olnud aegade mustreid, rannaõhustikku ja –glamuuri. Rõõmu suvedest.

Näitusele on vaatamiseks välja pandud ujumisriided aastatest 1950–1990. Näha saab lillelisi bikiine, Marilyn Monroe stiilis daamitrikoosid, rannamantleid, meeste ujumispükse, laste rõõmsaid ja puhvis rannariideid.

Näituse autorid on Malle Pajula ja Siiri Heinmaa
Facebook: MS Vintage

Mõis muuseumis

NÄITUS PIKAS MAJAS

Mõisaaeg sai ligi sada aastat tagasi läbi, aga  mälestustes püsib see edasi. Küll teame, et keegi meie esivanematest teenis saksu ja sai kingiks kleidiriide või hoopis hakkas vastu ja sai tallis peksa. Lugusid on igasuguseid, kuid needki võivad meelest minna, kui kirja ei pane. Sellel näitusel toob Hiiumaa muuseum rahvale näha just sellised esemed ja jutud, mille kohta on teada või vähemalt aimata seos mõisate ja mõisnikega. On mööblit ja tarberiistu, on teenijatele tehtud kingitusi, on dokumente ja riideesemeid. Mõned õige haruldased ja erilaadsed.  

Kui aga mõelda sellele sajandeid kestnud ja pea kõiki siinseid inimesi puudutanud majandussüsteemile, pole neid asju sugugi liiga palju. Aga kas juurde on veel kusagilt koguda, ei oska öelda. Teeme koos selgeks.

Maalikunstnik Liia Lüdig-Algvere näitus “Aja ääres”

NÄITUS PIKAS MAJAS

Näitus on pühendatud Liia Lüdig-Algvere 70. juubelile ja toob vaataja ette valiku kunstniku poolt eri aegadel loodud õlimaalidest. Näha saab kauneid Hiiumaa maastikke, aga ka uhkeid lillesülemeid ning lähedaste ja tuttavate portreesid. 

Põliste hiidlaste peres sündinud Liia lõpetas 1982. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi maalikunstnik-pedagoogi diplomiga. Enne seda õppis ta aastatel 1969–1970 Silvia Jõgeveri käe all Tartu Kunstimuuseumi Kujutava Kunsti kaugõppekursusel, 1970–1972 ja 1974–1976 Tartu Kunstikoolis Alfred Kongo juhendamisel ning aastast 1976 Mari-Liis Küla õpetamisel ERKI-s teatridekoratsiooni erialal. 1979. aastal vahetas ta selle tahvelmaali eriala vastu, kus tema  juhendajaks sai Enn Põldroos.

Liia Lüdig-Algvere kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Maalikunstnike Liitu.

“Koht ja kirjandus. Hiiumaa kirjandusloo hoovus”

NÄITUS PIKAS MAJAS

Näitus raamatutest Vaapo Vaheri isiklikust raamatukogust, mida ta kasutas oma teose “Hiiumaa kirjanduslugu” kirjutamisel.

Raamatute hulgas leidub hulk haruldusi: Aino Kallase, Villem Ridala, Marie Underi, Ain Kalmuse, Julius Oengo ja mitmete teiste autorite teoste esmatrükid. On mõned ammused, õnnelikult säilinud lasteraamatud Hiiumaa autorite sulest ja ajakirjanumbrid aegade tagant. Saab näha ka mõningaid autentseid dokumente.

Näitusel on eksponeeritud ka köiteid, mis pole küll rariteedid, kuid siinse kirjanduse suhtes olulised ja aitavad samuti lisada Hiiumaa kirjandusloole selgust ning sügavust.

“Mees valgel hobusel”: Peeter Tooming 80

NÄITUS PIKAS MAJAS

Fotograafi ja filmioperaatori Peeter Toominga “visuaalne käekiri” lähtub tungist oma kaadreid  “subjektiveerida” optiliste, geomeetriliste või tonaalsete distorsioonide abil. Enamasti toimub see lainurkoptika ja spektraalfiltrite kasutamisega – tulemuseks kujutise perspektiivi jõuline muutmine ja pildi osade vahel “ebaloogilise” suurusvahekorraga koosluste loomine. Märgatav on iseäralikult järjekindlat poolehoidu suurte süngete ja väga tõsi-mustade pindade suhtes; samuti leidub midagi väga “Toomingalikku” ka tema pildiobjektide kontuurides. Talumajade raskelt looklevaid katuseid, töntsakaid puid, kivirahne või lopsakad pilvekooslusi ümbritseb neid tuttav pahklik äärisjoon. Tihti kultustas Tooming kaamera või käsitöö abil ka rebenenud ja kärisenud vorme. Toominga sellised pildid mõjuvad painavalt sakraalsete- ning tõsistena; neist kiirgas raskepärast eskistentsialismi ning painavat usku, et Olemine kõige üldisemas tähenduses kätkeb endas mingeid salapäraseid varjatud tõdesid.

Hoopis teisiti on loominguliselt artikuleeritud Toominga kontseptuaalsed fotod. Ideenäitustega “Ühe Päeva Lugu” (1977), “Teekond Tartust Viljandi”(1986) ja “55 Aastat Hiljem” (1992; algversioon “50 Aastat Hiljem”, 1987) tõi Tooming Eesti fotosse meil varem üsna praktiseerimata autorisuhte: fotograaf-kui-provokaator. Meenutagem, et näitusel“Teekond Tartust Viljandisse” eksponeeritud fotod olid pildistatud “lohakalt” kiiresti sõitva auto akendest möödavuhisevat ümbrust markeerides – või siis markantse koosluse “Ühe päeva lugu” omad kujutasid modelli, kellegi fotograaf koos mööda maanteed sõitis ja keda pildistati täpselt saja erineva kilomeetriposti juures (15-115km). Toominga kontseptuaalse fotograafia tipuks on peetud “Fotorondot”, mis kujutab Peetri kaasaegseid maainimesi umbes saja aasta vanuse maalitud stuudiotausta ees ja mille olemuseks on etnograafilise fotograafia uuendamine.

Iseäranis intrigeerivaks võib aga pidada just Toominga viimast suuremat kontseptuaalset tööd “55 aastat hiljem”. See “võrdleva fotograafia” traditsiooni kuuluv töö, kujutab endast ühest-samast võttepunktist 55 aastase vahega tehtud 2 fotot – mida esitatakse paaridena. “Enne-ja-nüüd” koosluste üks paariline pärineb aastast 1937 ja on tehtud postkaardipiltnik Carl Sarap’i poolt. Teise paarilise pildistas samast kohast 55 aastat hiljem Tooming. Just see töö oli ilmselgelt Peetri loominguliselt suurim panus kogu Eesti kunstiajalukku, seda enam et siin võrreldi visuaalselt keskkonda Eesti Vabariigi ajal ja N.Liidu lõpufaasis (pm.1992). Nõnda ei pruugigi võrdluse looja piltidele omapoolseid seletusi sootusks lisada – ometi on sõnum etteplaneeritav, sest mängides “vaikimisi” eelteadmistega muudetakse vaataja kaasosaliseks ja leidjaks, hindajaks ja järeldajaks. Tooming mängis selles fotokoosluses koguni topelt: “vastutuse” valiku ees delegeeris ta Sarapile ja vastutuse järelduste ees veeretas vaatajale.

Peeter Toominga loomingu hulka võib lugeda ka TV-fotosaateid, kino-ringvaateid, fotofilme ja kirjutisi, mille peamiseks sihiks on fotode interpreteerimine muude kunstide vahenditega – samuti nende tõlgendamine, propageerimine jm mõtestamine. Kokku peaaegu 1000-s ajakirjanduses avaldatud artiklis tegi Peeter sedasama nii meelelahutuslikult kui akadeemiliselt. Peeter Tooming oli fotomuuseumi asutamise initsiaator, konverentside korraldaja, loominguliste stiimulsüsteemide looja (fotopreemiad) jpm. Omalt poolt loodame, et oleme suutnud täiendada Peetri unistusi rahvuslikust ülikooli-tasemel fotoharidusest, akadeemilisest uurimis- ja teadustegevusest fotovaldkonnas, erialase ajakirja asutamisest jpm. Loodetavasti oleme suutnud Toominga tulevikuvisioone täiendada oluliste fotograafia-alaste monograafiate ja kataloogide kirjastamisega, rahvusvaheliste festivalide ja biennaalide korraldamisega, regulaarse erialase suhtlusega kogu maailmas ja uute põlvkondade kasvatamisega. Kui Peeter seda teaks, oleks ta kindlasti õnnelik.

Näituse koostaja ja raamatu autor
Professor Dr Peeter Linnap
Fotograafia osakonna juhataja