Tõusud ja mõõnad – Hiiumaa tööstusliku kalapüügi lugu 1945–1991

Näitus räägib loo tööstusliku kalapüügi tekkest ja arengust Hiiumaal ning selle mõjust saare sotsiaalsetele ja kultuurilistele oludele, mis ei jätnud puutumata ühtki toonast hiidlast.

Hiiumaal on kala püütud sajandeid, kuid tööstusliku mõõtme sai püük alles 1940. aastatel, kui rannapüügis võeti laialdasemalt kasutusele seisevnoot. Tänu sellele uuendusele suurenesid oluliselt püütava kala kogused, kuigi töökorraldus sarnanes küllaltki palju esiisade aegadel levinud olnud tööviisidega. Järgmine oluline uuendus oli traalpüügi arendamine Läänemerel, millele seadsid oma piirid toonased tehnilised võimalused. Traalpüük ei olnud uudne kalapüügiviis vaid hiidlastele, vaid oli kogu Eestis võrdlemisi vähe levinud. See lõi soodsa pinna erinevate katsetuste tegemiseks ka siin. Kolmanda verstapostina võib näha ookeanikalandust, mis sai alguse 1960. aastatel, kui siit samast Hiiumaalt hakati korraldama kalapüüki tuhandete kilomeetrite kaugusel ookeanil. Katsetused merel tõid kaasa edu, mille kõige otsesemaks väljenduseks oli sissetulekute tõus. See aga omakorda aitas olulisel määral areneda eluolul ja kultuuril Hiiumaal. Kui arvestada, et kalapüük pole vaid töö merel, vaid enne püüki tuleb teha reisiks ettevalmistusi, valmistada püüniseid ning püügi järel töödelda kala, saame kokku pidevalt ligi 1000 inimest otseselt puudutanud masinavärgi.

Rohkete fotodega ilmestatud näitus on jaotatud kolmeks teemaruumiks ja annab vaatajale värvika ülevaate tööstuslikust kalapüügist, selle ümber tekkinud kultuuriruumist ning abitootmise võrgustikust. Teemasse aitavad sisse elada ka kolm kalurikolhoos Hiiu Kalurist rääkivat filmi.

Kuraator: Kauri Kiivramees
Kujundus: Ionel Lehari ja Maret Põldre, Disainibüroo Identity
Teostus: Kauri Kiivramees, Toomas Kokovkin, Urmas Liit, Maria Merimaa, Ille Savioja, Tiina Selirand, Helgi Põllo, Kätlyn Kaevand, Anete Tõnissaar, Maire Loopalu.

Täname näituse valmimisele kaasaaitajaid: Sõru muuseum, SA Eesti Meremuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Eesti Rahvusarhiiv, Jahtklubi Dago, AS Hiiu Kalur ja SA Rannarahva Muuseum.

Näitus jääb avatuks kuni 31. detsembrini 2021.

Värvide lummuses. Kaljo Simson (1929–2017) looming

Omanäoliseima osa Kaljo Simsoni loomingust moodustab tema vabalooming, valdavalt suuremõõtmelistena teostatud kompositsioonid, kus on tegelasteks nii inimesed kui ka loomad. Iga sellise maali sisusse on justkui peidetud mingid erilised hetked ja lood. Kaljo Simson on oma töid väga põhjalikult kavandanud ning samu motiive erineva materjalikasutusega korduvalt läbi töötanud. Meisterlikud on ka tema paberkollaaži tehnikas tööd. Mis aga eriti lummab, on tema värvide kasutamise julgus ja lopsakus.

Kaljo (1960. aastate keskpaigani Kalju) Simson sündis 20. detsembril 1929. aastal Kuressaares. Tema ema oli Pärnumaalt pärit Emilie Louise Simson ja isa tuntud Saaremaa vägilane, jõumees, maadleja ja raskejõustiku propageerija Aleksander Sannik (1883-1947).  1937. aastal alustas Kalju oma kooliteed Kuressaare Linna Algkoolis. Loe edasi

Suvehiidlane Alo Hoidre – pidev kunstipiiride nihutaja

NÄITUS PIKAS MAJAS

Näitusel on eksponeeritud valik Alo Hoidre õlimaale, graafikat ja segatehnikas töid. Lisaks näiteid raamatuillustratsioonidest.

Aleksander Horn (hilisema nimega Alo Hoidre) sündis 26. jaanuaril 1916. aastal Petrogradis. Mõni aasta hiljem kolis pere tagasi Eestisse. Kunstikooli Pallas lõpetamise järel 1941. aastal mobiliseeriti noor kunstnik kohe Punaarmeesse. Peale sõda sai Hoidrest aga ligi 40 aastaks Eesti Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud. Tema 1950. aastate tööd olid valdavalt kantud sotsialistliku realismi ideedest. Võimalus osaleda 1964. aasta Veneetsia biennaalil tõi kaasa suuri muutusi ja Hoidrest kujunes peagi üks parimaid litograafe Eestis. Samal aastal valmis Alo Hoidrel ja Ants Viidalepal kahasse suvekodu Kassaris. Mitmel järgneval aastal visandasid nad koos ka oma tulevaste tööde jaoks kohalikke maastikke ja inimesi. Tema hilise perioodi looming on koloriidilt rikkalik ja sügav, teemad eksistentsi põhiprobleeme uurivad. 1980. aastatel ja 1990. aastate algul kasutas Hoidre oma töödes paljusid erinevaid materjale ning tehnikaid, maalides lõuendi kõrval kartongile, vaskplaatidele ja isegi puule, katsetades sealjuures just abstraktse kunsti erinevaid võimalusi. Alo Hoidre lahkus meie hulgast 1993. aastal.

Väljapandud tööd pärinevad nii Eesti Kunstimuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Sihtasutuste Virumaa Muuseumid ja Hiiumaa Muuseumid kogudest kui ka erakogudest.

Kummardus Otile

NÄITUS PIKAS MAJAS

Näitusega teeme kummarduse meie seast ootamatult lahkunud kunstnikule Ott Lambingule, kelle panus viimaste aastakümnete Hiiumaa kunstiellu on olnud hindamatu.
 
Näitusel on eksponeeritud valik Ott Lambingu töid aastatest 1976–2019.
 
Ott Lambing (1955–2020) tuli Hiiumaale 1975. aastal. Ta oli äsja lõpetanud Tartu Kunstikooli kunstnik-kujundajana. Esimesed aastad saarel läksid kohanemisele ja  pere loomisele, kuid õige pea sai Otist Hiiumaa kunstielu edendaja, hoidja ning kroonik. Põhitöökohaks kujunes  Kärdla Kultuurikeskus, kus Ott  töötas kokku 44 aastat. Ta on kujundanud ja kureerinud üle 300 näituse, juhendanud kunstiringe, teinud sündmuste reklaam­pannoosid, plakateid, trükiseid jms. Oti üheks suurimaks teeneks oli aga Hiiumaa kunstnike ühisnäituste sarja ellukutsumine ning korraldamine. Ta vedas 15 aastat järjest  saare koolilaste igakevadist ühismaalimist, juhendas täiskasvanute kunstiringi ja muudkui maalis ka ise.  Ott  on teinud nii isiku- kui Hiiu kunsti näitusi lisaks kodusaarele  mandril ja mitmes välisriigiski nagu Leedus, Venemaal, Soomes, Rootsis,  Saksamaal, Prantsusmaal. Ott Lambing pälvis aastal 1998 Kärdla linna preemia. 2006. aastal omistati talle kultuurkapitali aastapreemia kunstielu rikastamise ja noorsoo kunstialase kasvatamise eest. Lisaks neile on Ott pälvinud veel Kõpu majaka fondi stipendiumi 2007. aastal, kultuurkapitali tunnustuse 2008. aastal ja Hiiu maakonna teeneteplaadi 2011. aastal.
 
Näitus on avatud kuni 30. novembrini 2020.

50 aastat rannas

NÄITUS PIKAS MAJAS

Kui 50 aastat tagasi rannas supleja veest välja tuli, olid tal seljas ujumisriided, mis tilkudes natuke lonti vajusid – ülitõhusaid trimmi hoidvaid materjale polnud veel tekstiilitööstuses kasutusel. Naistel olid trikoo sees kolmnurksed büsti vormijad ja meestel supelpükstel nägus pannal. 

Kaheosalised kergest puuvillast ujumisrõivad õmmeldi sageli ise. Nii pükste üla- kui ka alaserva hoidis pesukumm. Neid oli mugav kaasas kanda ja põõsale kuivama riputada. Kiiresti kuivavate, tillukeste ja julgete riideribade tulekuni läks veel mõned head aastad aega.
Sitsist, krimpleenist, villasest või nailonmaterjalist trikood pakuvad meeleoluka rertoelamuse ja toovad vaatajani ka olnud aegade mustreid, rannaõhustikku ja –glamuuri. Rõõmu suvedest.

Näitusele on vaatamiseks välja pandud ujumisriided aastatest 1950–1990. Näha saab lillelisi bikiine, Marilyn Monroe stiilis daamitrikoosid, rannamantleid, meeste ujumispükse, laste rõõmsaid ja puhvis rannariideid.

Näituse autorid on Malle Pajula ja Siiri Heinmaa
Facebook: MS Vintage