Värvide lummuses. Kaljo Simson (1929–2017) looming

Kaljo (1960. aastate keskpaigani Kalju) Simson sündis 20. detsembril 1929. aastal Kuressaares. Tema ema oli Pärnumaalt pärit Emilie Louise Simson ja isa tuntud Saaremaa vägilane, jõumees, maadleja ja raskejõustiku propageerija Aleksander Sannik (1883–1947). 1937. aastal alustas Kalju oma kooliteed Kuressaare Linna Algkoolis. Isa Aleksander aga pere juurde ei jäänud ja ema kolis sõja puhkedes koos poja ning tütre Evi-Martega Pärnusse. Kuid ema suri juba 1942. aastal. Koolijuhataja Leppoja, kes lapsendas vanemateta jäänud lapsed, emigreerus 1944. aastal Rootsi. Juba lapsepõlves ilmutas Kaljo Simson osavust joonistamises ja esines edukalt koolinäitustel nii Eestis kui Rootsis. Oma kasuvanematega Kaljo aga ei kohanenud ning täiskasvanuks saades otsustas ta Rootsist Eestisse naasta. Peale selle muutis ta ka oma perekonnanime, võttes selleks ema neiupõlvenime Simson.

1949. aastal 19. aastasena ette võetud tagasipöördumine lõppes Leningradi oblastis, kus nooruk spioneerimises kahtlustatuna kinni võeti. Talle määrati karistuseks 10 aastat vangistust. Need aastad veetis Kaljo Simson Kasahstani steppides GULAGi Jekibastuzi ja Steplagi sunnitöölaagrites. Kaljo jätkas kunstiharrastusega ka vangipõlves, kus tegutses mõnda aega laagri kunstnikuna. Peale vabanemist, 1956. aastal, otsis Simson võimalusi õpingute jätkamiseks. Ta asus elama Pärnusse, kus lõpetas töö kõrvalt Pärnu Töölisnoorte Keskkooli. 1963. aastal astus Kaljo Simson Tartu Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonda. 1966. aastal, pärast kolmandat kursust, asus aga ümber ENSV Riiklikku Kunstiinstituuti, mille ta 1970. aastal  lõpetas arhitektuuri eriala diplomiga.

Peale Kunstiinstituudi lõpetamist suunati Kaljo Simson tööle Saaremaale. Seal töötas ta 1970. aasta suvest Kingissepa rajooni TSN tootmisgrupi vanemarhitektina. 1971. aastal abiellus Kaljo kunstiajaloo üliõpilase Sirje Tohveriga. Perre sündis kaks last Hüllo-Kristjan ja Helen. Alates 1972. aastast otsustas Kaljo jätkata vabakutselise kunstnikuna ning kunstiloomingust saigi tema peamine tegevus ja elatusallikas. Abielu kaua ei kestnud ja lahutati 1975. aastal. Arhitektuuri kõrval säilis Simsonil endiselt huvi kujutava kunsti vastu. Juba aastail 1967–1972 näitas ta mitmel korral oma töid ühisnimetaja ”Inimene ja loodus” all. Neis soovis kunstnik kujutada muinasjutulist ilu ja leida seoseid, mida inimene oma arengus läbi elab. Kaljo tööd eristusid tugevalt tolleaegsest keskmisest kunstisuunast, mistõttu tekkis tal sageli vastuolusid kunstiüldsusega.

Aastakümneid töötas Kaljo Simson eduka vabakutselise kunstnikuna, elatades end peamiselt laste portreede joonistamise ja maalimisega. Portreemaalis omandas ta suure vilumuse. Lisaks portreedele armastas kunstnik kujutada loodusvaateid, eriti rannamaastikke. Tema loomingus esinevad taluhoonetega maastikumotiivid on omamoodi edasiarendus lapsepõlve mälupiltidest Saaremaalt ja Piirumi külast Pärnumaal. Kaljo Simsoni loomingule on iseloomulik julge värvikasutus. Erksad ja puhtad värvitoonid loovad huvitavaid, vahel ootamatuidki kontraste. Rikkalik värvivalik jätab Kaljo Simsoni loomingust valgusküllase üldmulje. Kaljo looming ei mahtunud Nõukogude Eesti kunsti peavoolu raamidesse ja seetõttu jäeti tema tööd sageli ülevaatenäituste ukse taha. Sellele vaatamata ei teinud ta oma loomingus järeleandmisi. Kui 1970.–1980. aastate moodne kunstisuund liikus pigem efektse ja abstraktse poole, siis Kaljo Simson on oma töid väga põhjalikult kavandanud ning samu motiive erineva materjalikasutusega korduvalt läbi töötanud.

Kodu ja pere  leidis Kaljo Simson veelkord 1992. aastal, tutvudes Tiiu Holldéniga, kes väliseestlasena Rootsist 1991. aastal Eestisse tööle oli tulnud. Ühine looduse- ja kunstihuvi sidus neid Tallinnas ning hiljem Rootsis. 2003. aastal otsustas Simson püsivalt Rootsi elama asuda.

Kuni 2014. aastani jätkas ta ka kunstiloominguga, tegutsedes suvekuudel portreteerijana Västerviki suvitusrajoonis.

Omanäoliseima osa Kaljo Simsoni loomingust moodustab tema vabalooming, valdavalt suuremõõtmelistena teostatud kompositsioonid, kus on tegelasteks nii inimesed kui ka loomad. Iga sellise maali sisusse on  justkui peidetud mingid erilised hetked ja lood.

2016. aasta suvel naasis Kaljo Simson halvenenud tervise tõttu Eestisse, kus tema elutee 17.01.2017 lõpule jõudis. Tütar Helen Kooviste jätkab oma isa loomingulise pärandi läbitöötamist ja avalikustamist. Tütre kogust pärinevad ka sellel näitusel eksponeeritud tööd.