Kärdla kalevivabrik 190

1810. aastal lõi Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg (1779–1836) tänase Kärdla alaldele karjamõisa. Selle nimel pidid oma kodukülast lahkuma 302 inimest, kelle elu oli kapitalistist mõisnik niivõrd mõruks muutnud, et lihtsam oli oma põline kodupaik jätta ja lahkuda. 32-st talust jäi alles 5. Küla asemele loodi karjamõis, mille kohta ütleb Hiiumaa koguteos leheküljel 366: „Kärdla karjamõis Hiiumaa ajalukku püsivaid jälgi ei jätnud, sest paarkümmend aastat pärast selle asutamist Kärdlasse rajatud kalevivabrik varjutas mõisa praktiliselt täielikult“.

1829. aastal asutas karjamõisa looja Kärdla kalevivabriku. See oli tööstusrevolutsiooni otsene jõudmine Hiiumaale ning osa suurematest protsessidest, mis toimusid kogu maailmas ja ka Eestis. Vabrikutöölised ei olnud aga talupojad! Neil olid teistsugused vajadused ja ootused. Nii hakkas vabrik 1844. aastast alates vabriku rahalisel toel ehitama elamuid, mis andsid Kärdlale oma näo ja linlikuma laadi võrreldes teiste Hiiumaa asulatega.

1870. aastal oli peale vabrikupõlengut jõutud nii kaugele, et vabriku uuesti tööle seadmiseks oli tarvilik luua aktsiaselts ja kaasata rahastamiseks jõukaid huvilisi. Aktsionärideks said paljud baltisaksa aadlikud ning ka üks Inglise kaubamaja. Vabrik vedas Uus-Meremaalt sisse meriinovilla, valmistoodang aga veeti oma valmistamispaigast kaugele eemale, riigipiire tundmata. Globaalmajanduse toimimisest jäi Hiiumaale maha vaid linn ning lood selle linna ja vabriku ümber.

nooremteadur
Kauri Kiivramees

Fotopostkaart SA Hiiumaa Muuseumid fotokogust. Kärdla kalevivabrik. N. Königsfest. Vaade värava poolt esiküljele (HKM Fp 882:119 F 4278)