Eesti kunstnike rännakud. Valik maale Enn Kunila kollektsioonist

Samateemaline mahukam näitus oli Hiiumaa Muuseumis 2007. aastal. Näitust saatnud kataloogis “Igatsus ja kohalejõudmine” kirjutas kunstiajaloolane Liis Pählapuu eesti kunstnike rännakutest alljärgnevalt:

Kõik siinsel väiksel näitusel esindatud kunstnikud on rännanud ja kõiki neid ühendab soov otsida ja leida: kes otsib inspiratsiooni, kes iseennast, kes värskeid muljeid, kes puhkab niisama. Ent kõik rändamised on kulgenud erinevalt.

Mõni võtab tõesti ette reisi laeva või rongiga: paljud kunstnikud on sõitnud Euroopa metropolidesse ja kogenud neis pulbitsevat energiat või matkanud kambakesi eksootilise loodusega paikades. Sellistelt reisidelt toodi kaasa kindla kohaga seotud maastikupilte, mis tihti moodustavad justkui omalaadse reisikirja. Eelkõige pakkusid aga reisid uusi emotsioone, mis peegeldusid nii kohe valminud eskiisides, koduses ateljees valminud maalides või vahel päris ootamatult ka aastakümneid hiljem.

Esimene rändajate põlvkond – Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Triik – ongi justkui reisidel kunstnikuks sündinud. Laikmaa sõitis aastaid mööda Euroopat, kogus muljeid, maalis, ja jõudis lõpuks Caprile, kus hakkas vaimustunult tööle. Seal tundus elu kergem, Laikmaa oli seal õnnelik, ning aastaga valmivad mitmed tema olulisemad tööd. Samamoodi tormas ka Konrad Mägi pidevalt uut otsides ringi, kuid tema maalis kõikjal ja alati ikka ennast ja enda sisemisi otsinguid uue maalikeele järele. Nikolai Triik käis aga Euroopas, et tagasi pöördudes saadud kogemusi hoopis koduse kunstielu arendamiseks kasutada. Ta kandis oma põlvkonnale omast nooreestilikku vaimustumist avatud meeltest ja värskest õhust.

„Reisimaastikud“ kannavad aja kulgedes kunstnike loomingus aina laiapõhjalisemaid tähendusi. Konkreetsest reisist saab tihti vaid emotsionaalne taust, mida arendatakse oma loomingus edasi maailmas rännates ning nii tekivad juba kindlast kohamotiivist sõltumatud „maastikud“. Ado Vabbe, kes oli nooruses tulvil rõõmsat reisielevust, sulgub hiljem endasse ning kunagised rännud saavad tema loomingus hoopis uued ja sageli vaid talle endale mõistetavad sümboolsed tähendused.

Rändamise teine pool on alati kojujõudmine, mil kunstnikud vaatavad uue pilguga koduseid radu. Teise ja võõra nägemise kogemus aitab neil märgata enda maa omapära ja ilu. Nad on täis indu arendada siinset kunstielu. Paljud neist esimestest rändajatest loovad aluse kunstielu edasisele arendamisele ja üldistele väärtustele. Nii kuuluvad eesti kultuuriloos kokku Ants Laikmaa ja ateljeekool, Nikolai Triik ja „Noor-Eesti“, Konrad Mägi ja „Pallas“, Ado Vabbe ja „Siuru“ jne. Just siin võib näha ka põhjuseid, miks järgmisel põlvkonnal olid niivõrd tihedad sidemed oma kodumaaga: eesti kultuur (ning koos sellega huvitundmine ka rahvusliku pärimuskultuuri vastu) oli tõusnud kindlamatele jalgadele, mida toetasid ka kogu Euroopas esilekerkinud traditsioonilised väärtused. Nii vaimustub Oskar Kallis oma õpetaja Laikmaa innust kantuna rahvakultuurist ja loob sellest oma lühikese elu jooksul tõeliselt säravaid tõlgendusi. Tema väheste välisreiside seas viimaseks jääb aga surmaeelne palavikuline rongireis Krimmi…

Kuigi ka Erik Haameril, Richard Uutmaal ja Johannes Võerahansul oleks olnud palju võimalusi reisida ja ringi vaadata, jäid need nende puhul sageli vaid põgusateks kokkupuudeteks. Nii Haamer, Uutmaa kui Võerahansu armastasid just koduseid maastikke, nende vahetut kogemist ja elamuste edasiandmist. „Äratundmisele“ jõudmine ei nõudnud nende puhul boheemlaslikku maailmaränduri elu.

Kõik said teha oma valikud. Kõik võimalused näisid olevat avatud. Ka „Pallase“ õpilastele Lepo Mikkole, Elmar Kitsele, Endel Kõksile tundus see kindlasti nii. Nad lõpetasid kooli ja kõik oli alles alguses. Plaaniti sõite Euroopasse, eelkõige Pariisi, millest õppejõud nii palju olid rääkinud. Saabunud 1939. aasta ja järgnenud sõjasündmused pillutasid aga sõpruskonnad ja koos tehtud plaanid laiali. Ühed rändasid pagulastena välismaale, teised jäid siia. Saabus ajastu, kus piirnagute ja suletuse õhkkonnas tuli hakkama saada oma otsiva vaimu vajadustega, hoida ennast kõigele vaatamata arengus. Paljude kunstnike jaoks hakkas kehtima kaks tegevusruumi – avalik ja kontrollitud ning selle kõrval suletud loomingumaailm. Selles suletud pooles leiti võimalus vabaduseks, võimalus piiramata rändudeks.