Soonehöövel

Jaanuarikuu ese

2018. aasta esimeseks esemeks on soonehöövel, mis on kogutud Heinrich Valgu poolt endisest Emmaste vallast, Külama külast, Vahi-Tooma talust. Tõenäoliselt on see valmistatud 19. sajandi lõpus või 20. sajandi I pooles ning ei ole täpselt teada, kes höövli valmistas ja kes seda kasutas. Kahjuks ei ole höövel täielikult komplektne – puudub höövlitera ja kiil. Selle konkreetse höövli juhtliistu tellimine käib lausa mitmest kohast – selle jaoks on puust kruvi ja puidust vastumutrid ning peale selle veel juhtliistu sees olevad puidust hammasratta taolised mutrid, mis liigutavad kruvi juhtliisti kruvi peal ja lihtsustavad sellega piiraja seadmist.

Eesti rahvuslikku puutööndust põhjalikult uurinud Ants Viirese andmetel levisid soonehöövlid Eesti külakäsitööliste hulgas 19. sajandi II poolel. Vanimaks talupoegade hulgas levinud höövli liigiks peab Viires pikkhöövlit (ehk lükkepakku), millega siluti lauaservi, mida näiteks puunõude valmistamisel omavahel kokku seada. Tema teooria kohaselt ei ole höövlid ja hööveldamine talupoegade hulgas vanemad 17. sajandist ning muuseumikogudes olevatest höövlitest pärinevad vanimad 18. sajandist.

Soonehöövleid on mitut erinevat liiki. Veidi lihtsama ehitusega, ilma külgmise juhtliistuta höövleid kasutati juba 19. sajandi teisel poolel, enamasti kirstudele külglaudade jaoks soonte hööveldamisel. Ajapikku muutusid höövlid veidi keerulisemaks, nagu ka väljapandud eksemplar. Neile lisandusid puukruvidega tellitavad juhtliistud, mis aitasid nn punnlaudade ehk sulunditega laudade tarbeks sooni hööveldada. Nii tehti varasemal ajal näiteks põrandalaudu. Põrandalaudade jaoks sulundeid tehti mõnel juhul ka härghöövliga, mille tera oli vastavalt kohandatud. Härghöövel vajas töötamiseks kahte meest, soonehöövel on aga ühemehe tööriist.

Kauri Kiivramees