Ratsionaliseerimise tõend

Oktoobrikuu ese

Oktoobrikuu museaaliks on ratsionaliseerimise tõend Aleksei Kolobanovi nimele 15. oktoobrist 1960. aastal. Vahemikus 1948–1961 töötas sm Kolobanov Ristna tuletorni motoristina, 1961. aastal sai temast kahekümneks aastaks Ristna tuletorni ülem. Ratsionaliseerimistõendi sai A. Kolobanov seepärast, et ta mõtles välja viisi, kuidas ühendada Ristna tuletorni akumulaatori ruumi ventilaatori mootor ja tuletorni hoonestuse valgustusvool nii, et see saaks generaatori töötamise ajal voolu otse generaatorilt, mitte akudelt.

Nõukogude aastail oli ratsionaliseerimine üks keskseid tegevusi, mis puudutas iga eluala.  Ettevõtete töötajaid julgustati esitama „ratsettepanekuid“, nagu neid toona rahvakeeles nimetati, lausa kampaaniate korras. Tavaliselt sai selle esitaja kasutusele võetud ratsionaliseerimisettepaneku eest ka rahalise preemia, mille suurus sõltus ettepaneku tähtsusest või vajalikkusest sellel hetkel. Sarnane süsteem oli ka uute leiutiste tarbeks.

Ratsionaliseerimist korraldas tavaliselt riik kohalike täitevkomiteede juurde loodud tööstuse ja transpordi osakondade kaudu, kuid seda tegid ka ettevõtted ise. Mõlemal juhul oli ratsionaliseerimise eesmärgiks tootmiskulude kokkuhoid, mille üle peeti täpset arvet. Paljudel juhtudel olid need ettepanekud igati põhjendatud ja aitasid tõesti kulusid kokku hoida, kuid leidus ka hulgaliselt preemia nimel tehtud ettepanekuid, mis komisjonist ka läbi läksid. Tõendi saamine eduka „ratsettepaneku“ või leiutise eest oli paljudele mehaanikaga tegelejatele lausa prestiiži küsimus.

Tihti said aga „ratsettepanekud“ koloriitseks pilkematerjaliks Nõukogude süsteemi kohta. Ühe taolisena levis alljärgnev anekdoot:

Keegi pliiatsitööstuse ratsionalisaator tegi ettepaneku grafiidi kokkuhoidmiseks. Selleks tehti pliiatsi grafiidist südamik 5-6 cm lühem kui selle puitosa, sest keegi ju nagunii viimaseid sentimeetreid ära ei tarvita ja viskab selle ära. Asjatu grafiidikadu! Ettepanek vaadatigi läbi ja tuvastati asjatu grafiidikadu. Ettepanek viidi ellu ning helge pea sai selle eest 100 rubla preemiat. Veidi aja pärast ilmus aga välja uus leiutaja. Tema küsis „Seltsimehed, miks me raiskame asjatult hinnalist puitu? Mis mõte on 5 cm pikkusel ilma süsita puitjupil – kasutada seda ju nagunii ei saa!“. Taaskord kogunes kolleegium ja otsustati ratsionaliseerimisettepanek kasutusele võtta – järgmised pliiatsid tehti seda jagu lühemad. Arvutati kokku märkimisväärne kokkuhoiu summa, mille ratsettepanek tõi ning maksti leiutajale välja 100 rublane preemia. Kokkuhoid missugune!

Kauri Kiivramees