Liipritahumise kirves ehk lutt

Aprillikuu ese

Lutte on Euroopas laialdaselt kasutatud palgi- ja lauatahumiskirvestena ennem saagimise laiemat levikut. 19. sajandi teiseks pooleks olid lutid teistes Euroopa riikides juba enamasti käibelt kadunud. Ka nimi lutt ei ole arvatavasti Eesti päritolu vaid laen lätlastelt. Küllaltki sarnase kõlaga sõna шклюд on kasutusel ka Valgevenes. Eesti aladele jõudsid need aga võrdlemisi hilja – alles 19. sajandi II poolel ning varaseimaid näiteid taolistest kirvestest siinsetel aladel napib. Nende asemel on rohkem kasutatud kergemaid ja universaalsemaid tahumiskirveid.

Luti eripäraks on tema suurus ja ka raskus. Lutiga raiumisel tuli lüüa kogu liipri laiune laast korraga ära, et saavutada nii ühlaselt sile pind, mis meenutaks sae alt tulnut. Luti kuju eripäraks on ka see, et kirvesilm (auk mille sisse kinnitatakse vars) ei ole mitte kirve tera keskel, vaid on nihutatud ühe serva suunas. Nii on kirve tera üks külg tasapinnaline. Taoline eripära lihtsustab tahumisel sileda pinna saavutamist.

Lutiga töötamine nõuab vilumust ja lihtne on materjal oskamatusest ära rikkuda. Nimelt tuleb korraga kogu liiprilaiune laast ära lüüa ja kui seda teha ei suudeta, on keeruline siledat pinda saavutada. Nii on teada, et alles ametit õppivad talupojad jäid just seetõttu tihti töötasust ilma, kuna pidid rikutud materjali omanikule hüvitama.

Lutid tulid Eestis laialdaselt kasutusele koos raudteede ehitamisega Tsaari-Venemaal 19. sajandil. Just siis hakati paljudes Eesti mõisates valmistama raudtee tarbeks liipreid. Hiljem hakkasid ka metsaomanikuks saanud talupojad liipreid tegema ja müüma. Legendide kohaselt olla esimesed liipritahujad Eesti aladel olnud lätlased, kellelt siinsed elanikud ameti ära õppisid.

Selle konkreetse kirve on muuseum kogunud oma asutamisaastal (1967) Kärdlast.

Kauri Kiivramees