Varasemad näitused

 

Arheoloogilised välitööd Eestis 2016

Alates 8. novembrist saab Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas näha haruldasi arheoloogilisi leide Hiiumaalt.

Eksponaadid täiendavad näitust “Arheoloogilised välitööd Eestis 2016″, mis on samal ajal väljas Kärdla Kultuurikeskuse näituseruumis. See on Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus valminud posternäitus.

Tegemist on traditsioonilise, seekord juba seitsmeteistkümnenda rändnäitusega, mis liigub saabuva aasta lõpuni mööda Eesti  teadus- ja kultuuriasutusi ning tutustab laiale avalikkusele kõige värskemaid  Eestimaal toimunud arheoloogilisi avastusi ja uurimistulemusi kiviajast kuni uusajani välja.

Näituse koostasid: Ülle Tamla, Kristi Tasuja ja Irita Kallis, kujundas Katrin-Koch Maasing.

 

Eesti kunstnike rännakud. Valik maale Enn Kunila kollektsioonist

Samateemaline mahukam näitus oli Hiiumaa Muuseumis 2007. aastal. Näitust saatnud kataloogis “Igatsus ja kohalejõudmine” kirjutas kunstiajaloolane Liis Pählapuu eesti kunstnike rännakutest alljärgnevalt:

Kõik siinsel väiksel näitusel esindatud kunstnikud on rännanud ja kõiki neid ühendab soov otsida ja leida: kes otsib inspiratsiooni, kes iseennast, kes värskeid muljeid, kes puhkab niisama. Ent kõik rändamised on kulgenud erinevalt.

Mõni võtab tõesti ette reisi laeva või rongiga: paljud kunstnikud on sõitnud Euroopa metropolidesse ja kogenud neis pulbitsevat energiat või matkanud kambakesi eksootilise loodusega paikades. Sellistelt reisidelt toodi kaasa kindla kohaga seotud maastikupilte, mis tihti moodustavad justkui omalaadse reisikirja. Eelkõige pakkusid aga reisid uusi emotsioone, mis peegeldusid nii kohe valminud eskiisides, koduses ateljees valminud maalides või vahel päris ootamatult ka aastakümneid hiljem.

Esimene rändajate põlvkond – Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Triik – ongi justkui reisidel kunstnikuks sündinud. Laikmaa sõitis aastaid mööda Euroopat, kogus muljeid, maalis, ja jõudis lõpuks Caprile, kus hakkas vaimustunult tööle. Seal tundus elu kergem, Laikmaa oli seal õnnelik, ning aastaga valmivad mitmed tema olulisemad tööd. Samamoodi tormas ka Konrad Mägi pidevalt uut otsides ringi, kuid tema maalis kõikjal ja alati ikka ennast ja enda sisemisi otsinguid uue maalikeele järele. Nikolai Triik käis aga Euroopas, et tagasi pöördudes saadud kogemusi hoopis koduse kunstielu arendamiseks kasutada. Ta kandis oma põlvkonnale omast nooreestilikku vaimustumist avatud meeltest ja värskest õhust.

„Reisimaastikud“ kannavad aja kulgedes kunstnike loomingus aina laiapõhjalisemaid tähendusi. Konkreetsest reisist saab tihti vaid emotsionaalne taust, mida arendatakse oma loomingus edasi maailmas rännates ning nii tekivad juba kindlast kohamotiivist sõltumatud „maastikud“. Ado Vabbe, kes oli nooruses tulvil rõõmsat reisielevust, sulgub hiljem endasse ning kunagised rännud saavad tema loomingus hoopis uued ja sageli vaid talle endale mõistetavad sümboolsed tähendused.

Rändamise teine pool on alati kojujõudmine, mil kunstnikud vaatavad uue pilguga koduseid radu. Teise ja võõra nägemise kogemus aitab neil märgata enda maa omapära ja ilu. Nad on täis indu arendada siinset kunstielu. Paljud neist esimestest rändajatest loovad aluse kunstielu edasisele arendamisele ja üldistele väärtustele. Nii kuuluvad eesti kultuuriloos kokku Ants Laikmaa ja ateljeekool, Nikolai Triik ja „Noor-Eesti“, Konrad Mägi ja „Pallas“, Ado Vabbe ja „Siuru“ jne. Just siin võib näha ka põhjuseid, miks järgmisel põlvkonnal olid niivõrd tihedad sidemed oma kodumaaga: eesti kultuur (ning koos sellega huvitundmine ka rahvusliku pärimuskultuuri vastu) oli tõusnud kindlamatele jalgadele, mida toetasid ka kogu Euroopas esilekerkinud traditsioonilised väärtused. Nii vaimustub Oskar Kallis oma õpetaja Laikmaa innust kantuna rahvakultuurist ja loob sellest oma lühikese elu jooksul tõeliselt säravaid tõlgendusi. Tema väheste välisreiside seas viimaseks jääb aga surmaeelne palavikuline rongireis Krimmi…

Kuigi ka Erik Haameril, Richard Uutmaal ja Johannes Võerahansul oleks olnud palju võimalusi reisida ja ringi vaadata, jäid need nende puhul sageli vaid põgusateks kokkupuudeteks. Nii Haamer, Uutmaa kui Võerahansu armastasid just koduseid maastikke, nende vahetut kogemist ja elamuste edasiandmist. „Äratundmisele“ jõudmine ei nõudnud nende puhul boheemlaslikku maailmaränduri elu.

Kõik said teha oma valikud. Kõik võimalused näisid olevat avatud. Ka „Pallase“ õpilastele Lepo Mikkole, Elmar Kitsele, Endel Kõksile tundus see kindlasti nii. Nad lõpetasid kooli ja kõik oli alles alguses. Plaaniti sõite Euroopasse, eelkõige Pariisi, millest õppejõud nii palju olid rääkinud. Saabunud 1939. aasta ja järgnenud sõjasündmused pillutasid aga sõpruskonnad ja koos tehtud plaanid laiali. Ühed rändasid pagulastena välismaale, teised jäid siia. Saabus ajastu, kus piirnagute ja suletuse õhkkonnas tuli hakkama saada oma otsiva vaimu vajadustega, hoida ennast kõigele vaatamata arengus. Paljude kunstnike jaoks hakkas kehtima kaks tegevusruumi – avalik ja kontrollitud ning selle kõrval suletud loomingumaailm. Selles suletud pooles leiti võimalus vabaduseks, võimalus piiramata rändudeks.

40 aastat hiljem

Ilmar Kruusamäe fotonäitus üliõpilasmaleva suvedest Hiiu Kaluri rühmas seitsmekümnendate teisel poolel. Üles on riputatud 33 fotot, mis pildistatud vana vene “Smenaga” ida-saksa ORWO slaidifilmile.

Suurtele fotodele on jäädvustatud malevakaaslasi üliõpilasehitusmalevast Hiiumaal aastail 1976–78. Kunagised tudengid on täna tunnustatud inimesed meie kultuurielus: näitlejad Arvo Kukumägi, Guido Kangur, Ain Lutsep ja Anne Veesaar, lauljad Tõnis Mägi, Tarmo Urb ja Heli Puura, kirjanik Kärt Hellerma, teleprodutsent Raivo Suviste, lavastaja Neeme Kuningas jt.

Ilmar Kruusamäe on maalikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu liige (1988) ja Kursi koolkonna asutajaliige. Kruusamäe on tuntud eelkõige fotorealismi harrastajana ja on kunagistest Tartu fotorealistidest ainsana tänaseni hüperrealismi tehnilistele võtetele truuks jäänud. Kunstniku lemmikžanriks on kujunenud portreed. Tema suuremõõtmelised teosed on eritähelepanu all pea igal kunsti ülevaatenäitusel.

Ilmar Kruusamäe on pärit Tartust. 1980. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal majandusteadlasena. Kunstis on Kruusamäe iseõppija, kes 1976. aastast tegutseb Tartu Ülikooli Kunstikabineti juures ja alates 1980. aastast on vabakunstnik.

Peale tööd ja enne ööd

Hiiumaa Muuseumis töötab praegu 12 inimest ja kõigil on omad konkreetsed igapäevased tööülesanded. Mõnele on see piletite või suveniiride müümine, teisele projektikirjutamine, turundamine, museaalide kirjeldamine, pildistamine või näituste tegemine.

Peale tööd elame aga teistmoodi elu. Elu, kuhu mahuvad tegemised pere ning sõpradega, tööd aias ja majaehitusel, paadi või mootorratta kallal, mäng klaveril või kandlel, käsitöö ning keeleõpe, matkamine ja luuletamine.

Näitus “Peale tööd ja enne ööd” toob lühikeseks hetkeks rahva ette MEIE INIMESTE argielu parimad palad – meie harrastused, kired ja kutsumused.

Täna 50 aastat tagasi

Näitus Pikas Majas

Kui 1953. aastal suri ootamatult Stalin ning peale võimuvõitlusi tuli võimule Nikita Hruštšov, hakati järgnenud aega nimetatakse Sulaajaks. See tähendas, et paljud varem represseeritud said koju tagasi. Riigis pöörati suuremat tähelepanu põllumajanduse, elamuehituse ja kergetööstuse arendamisele. Poliitiline haare pehmenes ka kultuurivaldkonnas. 1964. aastal tuli võimule Leonid Brežnev, kuid esialgu püsis lootus inimliku sotsialismi võimalikkusest. Veel ei olnud toimunud Praha kevade sündmusi (1968), veel ei olnud näha stagnatsiooni algust.

Näitus räägib 50 aasta tagusest ajast – vahemikust 1966–1967.TX_16_11_F3832 Maal elavate inimeste elujärg on võrreldes varasema kahe kümnendiga märkimisväärselt paranenud. Kolhoosid hakkavad jalgu alla saama – esimesteks märkideks sellest on hoogne ehitustegevus. Valmivad uued tootmishooned ning senist elukorraldust muutvad kortermajad. Siiski on vajadus veel paljude varasemal ajal tavaliste oskuste järgi, sest poodides on pidevalt puudus tarbekaupadest. Nii näiteks õmmeldakse paljud vajalikud rõivad veel kodudes ning teeninduskombinaadis „Hiiu“ tegeletakse lisaks villase lõnga
tootmisele isegi sukasilmade ülesvõtmisega. Koolides vormitakse jõudsalt lapsi nõukogude kodanikeks, kuid sellest hoolimata ei unustata ka varasemat talukultuuri, mille näiteid kogutakse koolide koduloonurkadesse. Vaba aega veedetakse erinevate ringide tegevusest osa võttes. Populaarsed on nii sport kui koorilaul.

img_0771a-w

Kahte korrust hõlmaval näitusel püüame koos mõelda, mida tegid ja kuidas elasid omaaegsed koolilapsed, heidame kiirpilgu kohalikku kultuuriellu, jutustame ehitaja ja õmbleja argipäevast ning piilume ühe hiidlase koju. Ja üks tähtis asi veel – aastal 2017 saab Hiiumaa Muuseum 50 aastaseks. Niisiis oli 1967. aasta meie sünniaasta. Näituse valmimisse on panustanud kogu meie kollektiiv ning arvukad sõbrad-tuttavad. Suur tänu kõigile!

Näitus jääb avatuks 2017. aasta sügiseni.

Tiiu Valdma vaibanäitus “Tagasivaade”

Tekstiilikunstnik Tiiu Valdma elu ja looming on seotud Hiiumaaga, Kärdlaga. “Siin olen sündinud, saanud keskhariduse. Siin on mu kodu,” sõnab ta.

Aastatel 1968–1973 õppis Tiiu Valdma Kunstiinstituudis tekstiilikunsti erialal. Peale õpinguid pöördus kunstnik tagasi kodusaarele, kus ligemale 20 aastat töötas kudumite kujundajana endises Teeninduskombinaadis. Peres kasvasid poeg ja tütar. Viimased 25 aastat tegutseb Tiiu oma perefirmas, vanas Vaemla villavabrikus.

Aastast 1989 on Tiiu Valdma Eesti Kunstnike Liidu liige, lisaks kuulub ta ka Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Hiiumaa loovisikute vabaühendusse HiKu.

Näitus on väike tagasivaade kunstniku loomingule.