Varasemad näitused

 

Kaljo Põllu 85

NÄITUS PIKAS MAJAS

Hiiumaa juurtega suurmehe uuenduslikud maalid Simmo Põllu, Viidas Põllu ja Andres Eilarti kogudest

Tänavu 28. novembril saanuks Kaljo Põllu 85-aastaseks. Hiiumaalt pärit kunstiuuendaja, oma õpilaste vaimne juht ja suunaja, põhjarahvaste (aga mitte ainult) ja muidugi ka hiidlaste maailmapildi põhjalik uurija, kuid eeskätt eesti kunsti ja kultuuri suurkuju.

Näitusel on kõrvuti erinevad ajastud. Ja ainult maalid, kuigi avalikkus tunneb Kaljo Põllut isegi rohkem suurejooneliste graafikasarjade näol. Väljapanekul on kõrvuti Põllu varajane ja hilisem loomeperiood – maalid, mis on ajastu ilmekaks baromeetriks ja ühtlasi kunstiuuenduse tähtteosteks, mida publik harva näha saanud.

Teosed peegeldavad ja sõlmivad lahti suuremaid ühiskonnas valitsevaid probleemipuntraid, ilmestavad suure isiksuse otsinguid ja teda ennast – kompromissitust, sõltumatust, mõistvat kriitilisust, sügavakihilisemat mõtestatust.

Näitus tugineb Kaljo Põllu perekonna – poegade Simmo ja Viidase – kunstikogul, kes pühendunult hoiavad olulist osa suurkuju pärandist. Lisaks on näitusel Kaljo Põllu varajased maalid, mis kuuluvad Andres Eilarti kunstikogusse. Eilart on ulatuslikumalt keskendunud just Eesti 1960–1970 aastate kunstiuuendusele, ta on mitmete kunstiga seotud raamatute autor ja korraldanud näitusi nii Eestis kui ka piiri taga. Ja ka temal on vanaema liini pidi Hiiumaa juured.

Kaljo Põllu maalinäitus jääb avatuks 2019. aasta lõpuni.

Loe pikemalt

Tuulega silmitsi

NÄITUS PIKAS MAJAS

Hiiumaa on üks vähestest maapiirkondadest Eestis, kus vana tava tuuli jälgida siiani elus püsib. Muistsel ajal olevat siin osatud tuult mõjutada isegi vilistades ja tuulesõlmi harutades. Kuulsad sõlmed seisavad siiani maakonna vapil. Paari viimase aasta jooksul on Hiiumaa Muuseum tegelenud kohalike tuulelippude ülesotsimise ja jäädvustamisega. Neid uurides oleme teada saanud, et kohalikud tegijad on otsinud eeskujusid kirikute tornidest (kuked), suurtest linnadest (Vana Toomas Tallinnas), kuid enamasti siiski loodusest (luik), kodustest asjadest (auto) ja tuttavatest tegevustest (kalapüük, meresõit jms). Vanemad Hiiumaa talulipud olid enamasti puust, hiljem juba ka metallist.

Väljapanekul saab lähedalt uurida, milliseid materjale lippude tegemisel veel on kasutatud. Emotsionaalsust lisavad gümnaasiumiõpilaste valmistatud tuulelippude papist šabloonid. Näituse ehteks on aga Reigi kiriku 1801. aastast pärit tornikiivri muna koos tuulelipu detailidega.

Kui maailma tuulelippude ajalugu jõuab tuhandete aastate taha, siis vanimad teated Hiiumaa lippudest pärinevad alles 18. sajandist.

Kuraator : Helgi Põllo
Foto- ja infostendide kujundus: Urmas Liit

NB! Põnevaid muuseumikogusse kuuluvaid tuulelippe saab näha ka Kassari muuseumimajas eksponeeritud näitusel „Elu saarel. Tuli, vesi, õhk, maa“.

Kirgas elu. Aarne Miikmaa 110

NÄITUS PIKAS MAJAS

Harald Oskar Miikman, hilisema nimega Aarne Miikmaa sündis 8. oktoobril 1908. aastal Kärdlas vabrikutöölise peres. Poisi kunstialane andekus avaldus varakult, kuid pere kasin majanduslik olukord ei soosinud õpingute jätkamist. Ometi avanes noormehel ajapikku võimalus õppima asuda kõigepealt Ants Laikmaa ateljeekoolis (1922–1930), hiljem ka Tartu Ülikoolis ja kunstikoolis “ Pallas”.

A. Miikmaast kujunes andekas portretist, kuid tema elutee katkes 1942. aastal kõigest 33 aastasena. See oli lühike, kuid kirgas elu.

Näitusel on eksponeeritud üle 30 kunstiteose ja visandi, mis pärinevad nii Tartu Kunstimuuseumi, Viinistu Kunstimuuseumi, SA Hiiumaa Muuseumid kogudest kui ka mitmest erakogust.

Lisaks sellele saab tutvuda perele kuulunud esemete, fotode ning plakatite ja raamatutega.

Näitus jääb avatuks 9. veebriarini 2019.

Eesti Klaasikunstnike Ühenduse aastanäitus “TULI KLAAS”

NÄITUS PIKAS MAJAS JA NELJA NURGA GALERIIS

Sel aastal möödub 390 aastat Hüti klaasikoja rajamisest Hiiumaal ja klaasitööstuse tulemisest Eesti aladele.

Hiiumaa Muuseumi selle hooaja ekspositsioonid on lähtunud neljast elemendist – TULI, VESI, ÕHK, MAA.

Kuigi klaasitootmine on kõigi nelja elemendiga seotud – TULI sulatab klaasimassi, VESI on vajalik tööriistade jahutamiseks ja ohutuse tagamiseks, ÕHK on see, mille abil sünnib klaasimull piibu otsas ja MAA on element, mis annab klaasitootmiseks vajaliku tooraine: liiv, sooda, metalliühendid – siis näituse märksõnaks on TULI kui olulisim neist.

TULI ja TULEMINE (klaasi tulemine läbi tule, klaasitootmise tulemine Hiiumaale/Eestimaale, klaasikunsti taastulemine Hiiumaale)

Näituse ühe osa moodustab lühike sissevaade taustalukku – Hüti klaasikoja lugu (koostöös Hiiumaa Muuseumiga). Teise osa moodustab Eesti klaasikunsti olemus ja olevik aastal 2018, Eesti klaasikunsti tulemus värskeimates vormides ja mitmekesisuses – diskreetne, ekspressiivne, habras, tugev, nähtav, nähtamatu. Ambivalentsete omadustega, ambivalentsete sõnadega kirjeldatav. Kuum ja külm.

Hüti klaasikoja loomisaastapäeva tähistamine sai suurema hoo sisse 15 aastat tagasi, kui Hiiumaa Muuseumi teadur Helgi Põllo koos Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessor Maie-Ann Rauniga (kes omal ajal väljakaevamistöödel tudengina osales) võtsid Hüti pärandi luubi alla ja Maie-Ann Rauni juhtimisel sai Skankristalli tehases loodud Hüti klaastoodete koopiad. 10 aastat tagasi paigaldasid Kalli ja Valev Sein toonase vallavalitsuse palvel esimese klaaspudelitest mälestusmärgi klaasikoja asukohta. 5 aastat tagasi – aastal 2013 – sai esialgne mälestusmärk koostöös Kõrgessaare vallavalitsusega asendatud suurema ja püsivama mälestusmärgiga ning tähistatud suure Eesti klaasikunsti ülevaatenäitusega “Liivast oled sa sündinud ….” Reigi pastoraadis.

2017. aasta lõpul toimus Eesti professionaalse klaasikunsti 80. aastapäeva tähistamiseks rahvusvaheline erialakonverents „Klaas kunstis ja arhitektuuris KUUM/KÜLM“ ja nii kaasnevad ka Hüti klaasikoja 390. aastapäeva ja klaasikunstnike aastanäitusega ringkäigud näitusel, haridusprogramm klaasi ajaloo, klaasitehnoloogiate ja klaasikunsti võimaluste kohta.

NELJA NURGA GALERII näitus on suunatud klaasi tarbelisemale-disainerlikumale poolele, taaskasutusele ja ökoloogilisele mõtlemisele.
Selles näitusevalikus on eelkõige klaasi tarbevormid, rõhk klaasesemete valiku tegemisel on ‘KAS’ ja ‘KASUTUS’ –
*Kas klaas on tänapäeval kasulik või kasutu, millised on klaasi taas- kasutusvõimalused,
*Kas klaas on asendunud või asendumas ‘kasulikumate’ või kasutamissõbralikumate materjalidega.
*Kas klaas ja plastklaas on sarnased või erinevad. Mis seob ja mis eristab.

*Kas klaasikunstnik võib töötada ka akrüülklaasiga või muutub ta siis akrüülklaasikunstnikuks.

Kuigi Hiiumaa on olnud koduks Eesti alade esimesele klaasitööstusele, mille toodangus moodustasid tähtsa osa just igapäevased tarbenõud ja laboratooriuminõud, siis tänapäeval on ta tuntud plastisaarena. Plast on meie elus suures osas üle võtnud puruneva klaasi kasutusalad – igapäevased tarbenõud, köögitarvikud, pakendid, taara. Mõlemad, nii klaas kui plast on omal moel keskkonnale jälgijätvad. Kuigi plastmaterjalidest kulukam on energiamahuka ning ökoloogilist jalajälge jätva tootmise tulemusel sündiv klaas on siiski läbinisti looduslik materjal, inertne ja tugev. Tema kasutusala laboratooriumides ja ökoloogilise meelsusega majapidamises ei kao kuhugi.

Klaasi tuntuim taasakasutus on sorteerimine ja ümbersulatus,

*Kas on aga muid võimalused klaasikunstnikul või disaineril oma töös taaskasutada klaasi, vähendada klaasi ökoloogilist jalajälge?

Hüti klaasikoda tootis aastasadu tagasi Hiiumaal hulgaliselt laboratooriuminõusid sest Rootsis oli tol ajal äärmiselt populaarne alkeemia.
*Kas tänapäevane virtuaalne alkeemia – virtuaalkeemia võiks vajada nõu?

*Kas me oskame maailmale nõu anda?

Näituse kuraator Kalli Sein, kujundajad Maret Kukkur ja Valev Sein

Korraldajad: Hiiumaa Muuseum ja Nelja Nurga Galerii

Kontakt ja info:
Kalli Sein, klaasikunstnik (5032246)
Eesti Klaasikunstnike Ühenduse liige

Eesti Kunstnike Liidu liige

Näitused on avatud:
Pikas Majas 24.08.-31.10.2018
Nelja Nurga Galeriis 24.08.-29.09.2018

Kohvist viidud II (Hiiumaal)

Tänaseks on möödunud sajand nii kirjandusrühmituse Siuru tähelennust kui ka sõna „kohvik“ sünnist. Siurulased olid esimene põlvkond linnakirjanikke, kelle jaoks kohviku roll muutus eksistentsiaalseks. Ühe sellise „purjutava kohvijoomingu“ käigus sündis 1917. aasta kevadel Siuru seltskondliku keelemängu kesktel ka uudissõna kohvik.

Osalt Soome, ent eriti Lääne-Euroopa suurlinnade ( Pariis, Viin, Rooma, Berliin jt) eeskujul asutatud kohvikuid hakkas meie väikekodanlikku linnamiljöösse vähehaaval tekkima Esimese maailmasõja aegu, rohkemal määral aga pärast Vabadussõda.  Kohvikus sai olla lähedal elule, mis kihas suhtlusest ja juhtumistest.

Võiks öelda, et omamoodi on  kohvikud olnud Eesti ümberlõikajateks: seal istudes sai talupojast kultuurrahvas. Meie kultuuriloos on 20. Sajandi erinevatel kümnenditel teatud kohvikutesse koondunud just kirjanikud, kunstnikud, õppejõud, näitlejad, teadlased ja teised vaimuinimesed.

Kohvikusse minnakse eralduma, et argirattast välja pääseda. Oma raha eest ostetakse tunnike-kaks omaenda päevast, et peatuda, keskenduda, mõelda, aknast välja vaadata, kirjutada.

See on näitus kohvi(ku) visuaalsest ja tekstilisest jäljest eesti kunstis ja kirjanduses. Näitusel on esindatud Valev Seina ja Märt Rannasti maalid. Luuletekstide autoriteks on Viivi Luik, Doris Kareva, Jaak Jõerüüt, Jan Kaus, Leelo Tungal, Andrus Kivirähk, Maimu Berg, Jürgen Rooste, Ave Alavainu, Veronika Kivisilla jt

Kujundus: Mae Kivilo, Maarja-Liis Raamat, Alden Jõgisuu

Keeletoimetaja: Klaire Kolmann

Näituse „Kohvist viidud“ I  koostas Kairi Tilga ja see toimus Ed. Vilde Muuseumis Tallinnas.

Räägime asjast

Näitusel on väljas valik esemeid, mis saabusid Hiiumaa Muuseumisse ajavahemikul 2013–2018. Enamasti on nad võetud muuseumikogusse ja saanud endale numbri. Viie aastaga võeti muuseumisse arvele ca 1800 asja, teist niipalju jäeti kõrvale. Mis on need väärtused, mille alusel otsustada asja arvamist muuseumikogusse? Kus on see õrn piirjoon, mis eraldab säilitamist tagasilükkamisest?

Hiiumaa Muuseumi kogudesse võetakse igaveseks säilitamiseks asju, millel on tugev seos Hiiumaaga, siinse kultuuriga laiemas tähenduses. Asju, millel on ajalooline, etnograafiline, kogukondlik või teaduslik väärtus. Muuseumile on tähtsad niisugused asjad, mis on kas väga tüüpilised või vastupidi väga haruldased. Asjad, millel on seosed nähtustega ja sündmustega meie elus. Ja asjad, millel on selge lugu, hästi kirjeldatud päritolu.

Näitusele tõime teadlikult välja esemed, mis on väga erineva olemuse, seisundi ja looga. Avagu näitus külastajale muuseumi erinevad vaatenurgad ja julgustagu kaasa mõtlema, kuidas meie ühist pärandit tuleviku jaoks säilitada.

Teed, mida pidi asjad muuseumisse tulevad, on väga erinevad. Kuid kõik nad jõuavad kohta, kus muuseum küsib endalt: kas võtta või jätta?

Enne, kui edasi liigute, vaadake neid kahte vana portfelli. Kas nad vääriksid kohta muuseumikogus või peaksid  minema tagasi pööningule või panipaika? Mille poolest nad erinevad, kas üks on parem kui teine?  Tegelikult on nii, et vasakpoolse kohta ei tea me midagi. On lihtsalt üks vana väärikas portfell. Aga parempoolne kuulus legendaarsele õpetajale Evald Terasele, mistõttu on tal rääkida oma LUGU. Nii võtsimegi selle portfelli 2017. aastal muuseumikogusse (HKM 6384:1).

Näitusel on kasutatud fotosid nii muuseumi- kui erakogusest. Nüüdisfotode autor on Toomas Kokovkin.