Varasemad näitused

 

Tiiu Valdma vaibanäitus “Tagasivaade”

Tekstiilikunstnik Tiiu Valdma elu ja looming on seotud Hiiumaaga, Kärdlaga. “Siin olen sündinud, saanud keskhariduse. Siin on mu kodu,” sõnab ta.

Aastatel 1968–1973 õppis Tiiu Valdma Kunstiinstituudis tekstiilikunsti erialal. Peale õpinguid pöördus kunstnik tagasi kodusaarele, kus ligemale 20 aastat töötas kudumite kujundajana endises Teeninduskombinaadis. Peres kasvasid poeg ja tütar. Viimased 25 aastat tegutseb Tiiu oma perefirmas, vanas Vaemla villavabrikus.

Aastast 1989 on Tiiu Valdma Eesti Kunstnike Liidu liige, lisaks kuulub ta ka Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Hiiumaa loovisikute vabaühendusse HiKu.

Näitus on väike tagasivaade kunstniku loomingule.

 

Ain Kimberi fotonäitus “Mees nagu orkester”

Ain Kimber (12.12.1925 – 26.05.1989) oli mees nagu orkester: fotograaf ja kunstnik, dscf3503-edit_worganisaator ja pedagoog, teoreetik ja fotoajaloolane.

Fotograafina oli Kimber iseõppija, kes 1978. aastaks jõudis fotomeistri austava nimetuseni. 1951–1952 õppis ta ERKI-s (EKA) graafikat ja tegutses aktiivselt ERKI fotolaboris, mis oli sel ajal loomeinimestele paik, kus sai katsetada, vaielda ja analüüsida.

1960 oli ta taasavatava Tallinna Fotoklubi asutajaliige ja 1963–1965 selle esimees. Edasi kuni 1968. aastani töötas Kimber õppejõuna Tallinna Kultuuriülikooli fotoosakonnas, mille ellukutsujaks ta ka oli. Samuti oli ta sõjajärgse Eesti fotohariduse rajaja, sest tema eestvedamisel hakati Tallinna 2. tehnikakoolis koolitama fotograafe. 1969–1971 oli ta selles koolis lektor.

Fotograafias köitis Ain Kimberit enim aktifotode tegemine. 1973. aastal avati Pärnu Koduloomuuseumis Ain Kimberi autorinäitus “Akt ja loodus”. See näitus sai kuulsaks ja ringles üle Eesti. Kõige ligemale Tallinnale jõudis näitus Kirovi kalurikolhoosi Viimsis, kaugemale seda ei lubatud. Tallinnas ei õnnestunud võimekal fotograafil oma eluajal personaalnäitust korraldada, samuti ei näe me tema töid 1974. aastal välja antud kogumikus “Eesti foto 70”. Tema innustava tegevuse jälgi võime aga leida Haapsalust, Narvast, Pärnust, Rakverest, Viljandist ja ka Hiiumaalt.

Ain Kimber oli Hiiumaalt pärit Kimberite suguvõsa seitsmenda põlve liige. Esiisa, Prassi Mihkel, oli 1740. aastal sulane Prassi Siimu talus Harju külas. Järgmised põlved on elanud Värssus, Tempal, Hellamaal, Kärdlas, Vilivallas, Palukülas ja mujal. A. Kimberi vanaisa elas eelmise sajandi algusest Jürna talus, Kuri külas. Isa, Rein Kimber, oli kooliõpetaja Pärnus, kust lahkus 1944. a. Rootsi. Ain Kimber sündis Pärnus, kuid veetis lapsepõlves suvevaheaegu Kuris. 1970-ndatel lõi Ain Kimber Eestis üle kümne fotoklubi, sh. ka Hiiumaale. Suur osa siinse näituse fotosid ongi pildistatud Hiiumaal.

Praegune näitus on koostatud andeka kunstniku auks, tähistamaks tema 90. sünniaastapäeva eelmisel aastal. Näitus on üleval viiendat korda: kaks korda Fotomuuseumis Tallinnas ja kaks korda Viljandis. Eksponeeritud trükikoopiad on valminud autori vanima poja Arnold Kimberi eestvõttel, fotode originaalid asuvad Fotomuuseumis.

Näitus jääb avatuks novembri lõpuni.

Rännukirg – hiidlaste rändpüügiretked

plakat_rändpüük-page001

Näitus Pikas Majas

Näitus räägib loo rändpüügist Hiiumaa kalanduses, mis on olnud hiidlastele omane juba „aegade algusest“. Vähemasti arvasid pärnakad nii. Esmased kirjalikud teated pärinevad rändpüügist 18. sajandist kui viidatakse hiiu meestele, kes on läinud võõrastele randadele kalastama. Teada on, et püügil käidi Põhja-Eesti, Saaremaa ja Pärnumaa randadel. Neist enim materjali on säilinud just hiidlaste rändpüügist Pärnumaa randadesse. Võrgurandades – nagu kutsuti rändpüügikohti, püüti peamiselt räime, mida müüdi ja vahetati mandril, et nii saada endale lisasissetulekut talupidamise kõrval.

II maailmasõja järel muutus kalapüük endisest veelgi prioriteetsemaks, sest kalapüügis nähti Nõukogude Liidu toidunappusele ühte lahendust. Seega muutus püük märkimisväärselt tööstuslikumaks – laiemat levis traalpüük, kastmõrrad ning varasemast oluliselt suuremad kalapüügilaevad. 1953. aastal lõppesid rändpüügiretked Pärnumaa randadesse, sest olid avastatud kalarohked püügipiirkonnad Haldis, Suursadamas ja Salinõmmes. Mõtteliseks jätkuks olid Hiiumaa kalurikolhooside kalapüügireisid ookeanile, mis algasid 1960. aastal, kuid katkesid peagi ebaedukuse tõttu. Alles 1967. aastal, kui heeringapüügil võeti kasutusele seinnoodad muutus Atlandi reisid majanduslikult tasuvaks.

Kui Teid jäi siiski huvitama küsimus, kuidas rändpüük toimus ning mis moodi see ajas muutus, siis tulge ja külastage meid. Näha saab fotomaterjali rändpüügireisidest, erinevaid filmikaadreid kalastamisest Pärnu lahel 1939. ja 1953. aastal ja isegi Hiiu Kalurile kuulunud heeringapüügilaeva maketti.

Idee autor: Kauri Kiivramees
Teostus: Kauri Kiivramees, Toomas Kokovkin, Urmas Liit
Täname näituse valmimisele kaasaaitajaid: Sõru Muuseum, Hiiumaa Meremuuseum, SA Pärnu Muuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Meremuuseum, Rahvusarhiiv, AS Hiiu Kalur, Hiiumaa Mereagentuur OÜ, Henn Noor, Külli Korol, Marko Pruul, Ilmi Aksli.

Näitus jääb Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas avatuks kuni novembri lõpuni 2016. aastal.

KADUVA KOOLI NÄITUS “KOHALOLEVIK”

Teisipäeval, 7. juunil kell 17.00 avatakse Nelja Nurga Galeriis näitus “Kohalolevik”, Kohalolevikmis on ühe kooli olemasolu kunstiliseks lõppakrodiks.

Näitus koosneb Kärdla Ühisgümnaasiumi vilistlaste töödest ja avatakse seoses viimase vilistlaste kokkutulekuga ja kooli kadumisega sellisel kujul.

Näitus võtab enda alla kolm Kärdla näitusesaali: Kärdla Kultuurikeskuse galerii, Hiiumaa Muuseumi Pika Maja saal ja Nelja Nurga Galerii.

Pikas Majas asuv näitus on koostatud Hiiumaa Muuseumi kogudes leiduvatest töödest, teistes galeriides saab näha Kärdla kooli lõpetanud ja tegutsevate kunstnike töid.

Näituse kuraator on Kärdla Ühisgümnaasiumi kunstiõpetuse õpetaja Sulev Loopalu.

Ruhnu – eestirootslaste saar Liivi lahes

Näitus Kassari ekspositsioonimajas

Kunagise ruhnlase Jakob Steffenssoni koostatud näitus “Ruhnu – eeTX_16_05_F2011stirootslaste saar Liivi lahes” tutvustab fotode ja esemete kaudu sõjaeelse väikesaare argielu.

Keegi ei tea, millal tulid esimesed skandinaavlased elama väikesele maalapile Liivi lahe südames. Võib-olla juhtus see tuhatkond aastat tagasi? Kirjade järgi elas Ruhnus rootsi keelt kõnelev rahvas juba 1341. aastal, sest siis andis Kuramaa piiskop Johannes ruhnlastele õiguse elada rootsi õiguse järgi.

See oli unikaalne kogukond, kelle demokraatlik omavalitsus ehk nn luanskap tegutses juba 17. sajandil. LUANSKAP tagas kõigi saareelanike võrdse kohtlemise kuni Teise Ilmasõjani välja. 1918. aastal oli ruhnlastel valida, kas ühineda Läti või Eesti lipu alla, oli ju Ruhnu Liivimaa saar. Otsustajateks said hülged. Nimelt Läti vetes hülgeid peaaegu pole, nende küttimisest aga sõltus suuresti ruhnlaste ellujäämine. Lätlaste hing on siiani haige, et nad Ruhnut endale ei saanud…

TX_16_05_F2009Teised tähtsad elatusalad oli laevaehitus ning käsitöö. Kahemastilised ruhnu jaalad, kompassid ning naiste kudumid läksid heaks kaubaks pea kõigis Läänemere sadamates. Eesti Wabariik kohtles ruhnlasi hästi, privileegiks oli pidada rootsikeelset kooli, võtta oma tarbeks puid riigimetsast, Ruhnu poistel läbida väeteenistus oma saare majakavalves ning lugeda seaduslikuks omavalitsuseks ajalooline luanskap.

Ja siis, augustis 1944 otsustasid ruhnlased Punavägede hirmus oma kodusaarelt lahkuda. Nad viisid kaasa oma keele, laulud, pillimängu, rahvariided, kombed ja tõekspidamised. Põlisruhnlased kandsid hinges lootust sünnisaarele tagasi kolida, ent see kahjuks ei õnnestunud, sest taastatud Eesti riik jäi hiljaks maade tagastamisega õigusjärgsetele omanikele…

Ruhnu kirjanik ja pillimees Jakob Steffensson varises manalasse 2011. aastal. Aga ta jõudis kirjutada ja välja anda kuus raamatut Ruhnu ajaloost ning koostada näituse temale kallist, kuid kaotatud maailmast. Nüüd on väljapanek – tänu filmimehele ja poliitikule Mark Soosaarele – jõudnud Kassari ekspositsioonimajja, kus seda saab näha suvehooaja lõpuni.

Meri kui saatus. Hiidlase lugu

Näitus Kassari ekspositsioonimajas

TX_16_05_F1996See jutustusena esitatud näitus põhineb paljude Hiiumaa meremeeste mälestustel, päevikutekstidel, kirjadel ja arhiividokumentidel. Meie poolt välja mõeldud Gustav, kes justkui sündis 1876. aastal, räägib siin oma elust, asetleidnud sündmustest ja kuuldud juhtumistest. Tema on see, kes võtab kokku ja piiritleb ajas tollaste Hiiumaa meremeeste saatuse. Lugu täiendavad ja muudavad ajastutruuks esemed ning fotod. Viimaste kohta saab lisaselgitusi käsitekstidest.

Põhiosa esemetest ja fotodest näitusel on Sihtasutusest HiiumaTX_16_05_F2003a muuseumid, abistasid ka SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Suursadama Meremuuseum, Aleksander Vanjuk ja Erich Tõnismaa.

Tekst ja ideelahendus: Helgi Põllo
Kujundus: Mae Kivilo
Meeskond: Kauri Kiivramees; Urmas Liit, Toomas Kokovkin