Varasemad näitused

 

“Mees valgel hobusel”: Peeter Tooming 80

NÄITUS PIKAS MAJAS

Fotograafi ja filmioperaatori Peeter Toominga “visuaalne käekiri” lähtub tungist oma kaadreid  “subjektiveerida” optiliste, geomeetriliste või tonaalsete distorsioonide abil. Enamasti toimub see lainurkoptika ja spektraalfiltrite kasutamisega – tulemuseks kujutise perspektiivi jõuline muutmine ja pildi osade vahel “ebaloogilise” suurusvahekorraga koosluste loomine. Märgatav on iseäralikult järjekindlat poolehoidu suurte süngete ja väga tõsi-mustade pindade suhtes; samuti leidub midagi väga “Toomingalikku” ka tema pildiobjektide kontuurides. Talumajade raskelt looklevaid katuseid, töntsakaid puid, kivirahne või lopsakad pilvekooslusi ümbritseb neid tuttav pahklik äärisjoon. Tihti kultustas Tooming kaamera või käsitöö abil ka rebenenud ja kärisenud vorme. Toominga sellised pildid mõjuvad painavalt sakraalsete- ning tõsistena; neist kiirgas raskepärast eskistentsialismi ning painavat usku, et Olemine kõige üldisemas tähenduses kätkeb endas mingeid salapäraseid varjatud tõdesid.

Hoopis teisiti on loominguliselt artikuleeritud Toominga kontseptuaalsed fotod. Ideenäitustega “Ühe Päeva Lugu” (1977), “Teekond Tartust Viljandi”(1986) ja “55 Aastat Hiljem” (1992; algversioon “50 Aastat Hiljem”, 1987) tõi Tooming Eesti fotosse meil varem üsna praktiseerimata autorisuhte: fotograaf-kui-provokaator. Meenutagem, et näitusel“Teekond Tartust Viljandisse” eksponeeritud fotod olid pildistatud “lohakalt” kiiresti sõitva auto akendest möödavuhisevat ümbrust markeerides – või siis markantse koosluse “Ühe päeva lugu” omad kujutasid modelli, kellegi fotograaf koos mööda maanteed sõitis ja keda pildistati täpselt saja erineva kilomeetriposti juures (15-115km). Toominga kontseptuaalse fotograafia tipuks on peetud “Fotorondot”, mis kujutab Peetri kaasaegseid maainimesi umbes saja aasta vanuse maalitud stuudiotausta ees ja mille olemuseks on etnograafilise fotograafia uuendamine.

Iseäranis intrigeerivaks võib aga pidada just Toominga viimast suuremat kontseptuaalset tööd “55 aastat hiljem”. See “võrdleva fotograafia” traditsiooni kuuluv töö, kujutab endast ühest-samast võttepunktist 55 aastase vahega tehtud 2 fotot – mida esitatakse paaridena. “Enne-ja-nüüd” koosluste üks paariline pärineb aastast 1937 ja on tehtud postkaardipiltnik Carl Sarap’i poolt. Teise paarilise pildistas samast kohast 55 aastat hiljem Tooming. Just see töö oli ilmselgelt Peetri loominguliselt suurim panus kogu Eesti kunstiajalukku, seda enam et siin võrreldi visuaalselt keskkonda Eesti Vabariigi ajal ja N.Liidu lõpufaasis (pm.1992). Nõnda ei pruugigi võrdluse looja piltidele omapoolseid seletusi sootusks lisada – ometi on sõnum etteplaneeritav, sest mängides “vaikimisi” eelteadmistega muudetakse vaataja kaasosaliseks ja leidjaks, hindajaks ja järeldajaks. Tooming mängis selles fotokoosluses koguni topelt: “vastutuse” valiku ees delegeeris ta Sarapile ja vastutuse järelduste ees veeretas vaatajale.

Peeter Toominga loomingu hulka võib lugeda ka TV-fotosaateid, kino-ringvaateid, fotofilme ja kirjutisi, mille peamiseks sihiks on fotode interpreteerimine muude kunstide vahenditega – samuti nende tõlgendamine, propageerimine jm mõtestamine. Kokku peaaegu 1000-s ajakirjanduses avaldatud artiklis tegi Peeter sedasama nii meelelahutuslikult kui akadeemiliselt. Peeter Tooming oli fotomuuseumi asutamise initsiaator, konverentside korraldaja, loominguliste stiimulsüsteemide looja (fotopreemiad) jpm. Omalt poolt loodame, et oleme suutnud täiendada Peetri unistusi rahvuslikust ülikooli-tasemel fotoharidusest, akadeemilisest uurimis- ja teadustegevusest fotovaldkonnas, erialase ajakirja asutamisest jpm. Loodetavasti oleme suutnud Toominga tulevikuvisioone täiendada oluliste fotograafia-alaste monograafiate ja kataloogide kirjastamisega, rahvusvaheliste festivalide ja biennaalide korraldamisega, regulaarse erialase suhtlusega kogu maailmas ja uute põlvkondade kasvatamisega. Kui Peeter seda teaks, oleks ta kindlasti õnnelik.

Näituse koostaja ja raamatu autor
Professor Dr Peeter Linnap
Fotograafia osakonna juhataja

Nähtamatu juubilar – Kärdla kalevivabrik 190

NÄITUS PIKAS MAJAS

Tänavu möödub 190 aastat Kärdla kalevivabriku loomisest Hiiumaal. Mõnes mõttes võib selles näha ka linna kui sellise juubelit, kuigi linnaõiguse sai Kärdla alles 1938. aastal. Kärdla varasema elustiili lõpu alguseks võib pidada 1810. aastat, kui enamik rootsi peresid lahkuma sunniti ja nende küla alale karjamõis loodi. Toona ei olnud näha mingeid eelduseid, et Kärdlast võiks saada „hiidlaste pealinn“ nagu seda tänapäeval kujutatakse. 1829. aastal loodi Kärdla kalevivabrik, mis muutis asula jaoks asjade käiku.

Näitusel „Nähtamatu juubilar – Kärdla kalevivabrik 190“ saab ülevaate vabriku nähtamatust mõjust Kärdla linnale ja selle elanike eluviisi kujunemisele, põnevatest vabrikuga seotud tegelastest ja nende lugudest ning veidi ka raskest tööst vabriku sees.

Kuraator: Kauri Kiivramees

Nüüd on Pikas Majas ka mängutuba, mis peaks eriti meeldima meie noorematele muuseumisõpradele. Samal ajal, kui lapsevanem soovib põhjalikumalt uurida majas olevaid näitusi, saab mudilane mängida vabrikupoes, punuda vaipa, lõnga vihiks kerida, kiikuda kiikhobusega, joonistada ja veel palju muud toredat teha.

Puud ja inimesed

NÄITUS PIKAS MAJAS

Näitus on keskendunud rahvapärases puutöös enimkasutatud puuliikidele. Osad ka sellised, millede kasutusvaldkonnad ja väärtustus on tänases kultuuriruumis oma kunagise olulisuse kaugelt minetanud. Läbi rahvapäraste esemete ja kasutusvõimalusi tutvustavate stendide annab näitus põhjaliku ülevaate nende puuliikide olulisusest talu majapidamises. Näitusel on eksponeeritud nendest puiduliikudest valmistatud esemed, mis on spetsiaalselt valmistatud antud näituse tarbeks traditsioonilisi ja arhailisi töövõtteid kasutades. Näituse mõte, lisaks ajaloolisele ülevaatele, on ajendatud vajadusest taastada ja edendada rahvapärast puukäsitööd.

Näituse Idee pärineb etnoloog Ants Viirese samanimelisest raamatust.

Tekst ja esemed Meelis Kihulane.
Kunstnik Epp Margna.

Näitus on avatud kuni 6. jaanuarini 2020.

Kaljo Põllu 85

NÄITUS PIKAS MAJAS

Hiiumaa juurtega suurmehe uuenduslikud maalid Simmo Põllu, Viidas Põllu ja Andres Eilarti kogudest

Tänavu 28. novembril saanuks Kaljo Põllu 85-aastaseks. Hiiumaalt pärit kunstiuuendaja, oma õpilaste vaimne juht ja suunaja, põhjarahvaste (aga mitte ainult) ja muidugi ka hiidlaste maailmapildi põhjalik uurija, kuid eeskätt eesti kunsti ja kultuuri suurkuju.

Näitusel on kõrvuti erinevad ajastud. Ja ainult maalid, kuigi avalikkus tunneb Kaljo Põllut isegi rohkem suurejooneliste graafikasarjade näol. Väljapanekul on kõrvuti Põllu varajane ja hilisem loomeperiood – maalid, mis on ajastu ilmekaks baromeetriks ja ühtlasi kunstiuuenduse tähtteosteks, mida publik harva näha saanud.

Teosed peegeldavad ja sõlmivad lahti suuremaid ühiskonnas valitsevaid probleemipuntraid, ilmestavad suure isiksuse otsinguid ja teda ennast – kompromissitust, sõltumatust, mõistvat kriitilisust, sügavakihilisemat mõtestatust.

Näitus tugineb Kaljo Põllu perekonna – poegade Simmo ja Viidase – kunstikogul, kes pühendunult hoiavad olulist osa suurkuju pärandist. Lisaks on näitusel Kaljo Põllu varajased maalid, mis kuuluvad Andres Eilarti kunstikogusse. Eilart on ulatuslikumalt keskendunud just Eesti 1960–1970 aastate kunstiuuendusele, ta on mitmete kunstiga seotud raamatute autor ja korraldanud näitusi nii Eestis kui ka piiri taga. Ja ka temal on vanaema liini pidi Hiiumaa juured.

Kaljo Põllu maalinäitus jääb avatuks 2019. aasta lõpuni.

Loe pikemalt

Tuulega silmitsi

NÄITUS PIKAS MAJAS

Hiiumaa on üks vähestest maapiirkondadest Eestis, kus vana tava tuuli jälgida siiani elus püsib. Muistsel ajal olevat siin osatud tuult mõjutada isegi vilistades ja tuulesõlmi harutades. Kuulsad sõlmed seisavad siiani maakonna vapil. Paari viimase aasta jooksul on Hiiumaa Muuseum tegelenud kohalike tuulelippude ülesotsimise ja jäädvustamisega. Neid uurides oleme teada saanud, et kohalikud tegijad on otsinud eeskujusid kirikute tornidest (kuked), suurtest linnadest (Vana Toomas Tallinnas), kuid enamasti siiski loodusest (luik), kodustest asjadest (auto) ja tuttavatest tegevustest (kalapüük, meresõit jms). Vanemad Hiiumaa talulipud olid enamasti puust, hiljem juba ka metallist.

Väljapanekul saab lähedalt uurida, milliseid materjale lippude tegemisel veel on kasutatud. Emotsionaalsust lisavad gümnaasiumiõpilaste valmistatud tuulelippude papist šabloonid. Näituse ehteks on aga Reigi kiriku 1801. aastast pärit tornikiivri muna koos tuulelipu detailidega.

Kui maailma tuulelippude ajalugu jõuab tuhandete aastate taha, siis vanimad teated Hiiumaa lippudest pärinevad alles 18. sajandist.

Kuraator : Helgi Põllo
Foto- ja infostendide kujundus: Urmas Liit

NB! Põnevaid muuseumikogusse kuuluvaid tuulelippe saab näha ka Kassari muuseumimajas eksponeeritud näitusel „Elu saarel. Tuli, vesi, õhk, maa“.

Kirgas elu. Aarne Miikmaa 110

NÄITUS PIKAS MAJAS

Harald Oskar Miikman, hilisema nimega Aarne Miikmaa sündis 8. oktoobril 1908. aastal Kärdlas vabrikutöölise peres. Poisi kunstialane andekus avaldus varakult, kuid pere kasin majanduslik olukord ei soosinud õpingute jätkamist. Ometi avanes noormehel ajapikku võimalus õppima asuda kõigepealt Ants Laikmaa ateljeekoolis (1922–1930), hiljem ka Tartu Ülikoolis ja kunstikoolis “ Pallas”.

A. Miikmaast kujunes andekas portretist, kuid tema elutee katkes 1942. aastal kõigest 33 aastasena. See oli lühike, kuid kirgas elu.

Näitusel on eksponeeritud üle 30 kunstiteose ja visandi, mis pärinevad nii Tartu Kunstimuuseumi, Viinistu Kunstimuuseumi, SA Hiiumaa Muuseumid kogudest kui ka mitmest erakogust.

Lisaks sellele saab tutvuda perele kuulunud esemete, fotode ning plakatite ja raamatutega.

Näitus jääb avatuks 9. veebriarini 2019.