Varasemad näitused

 

Kohvist viidud II (Hiiumaal)

Tänaseks on möödunud sajand nii kirjandusrühmituse Siuru tähelennust kui ka sõna „kohvik“ sünnist. Siurulased olid esimene põlvkond linnakirjanikke, kelle jaoks kohviku roll muutus eksistentsiaalseks. Ühe sellise „purjutava kohvijoomingu“ käigus sündis 1917. aasta kevadel Siuru seltskondliku keelemängu kesktel ka uudissõna kohvik.

Osalt Soome, ent eriti Lääne-Euroopa suurlinnade ( Pariis, Viin, Rooma, Berliin jt) eeskujul asutatud kohvikuid hakkas meie väikekodanlikku linnamiljöösse vähehaaval tekkima Esimese maailmasõja aegu, rohkemal määral aga pärast Vabadussõda.  Kohvikus sai olla lähedal elule, mis kihas suhtlusest ja juhtumistest.

Võiks öelda, et omamoodi on  kohvikud olnud Eesti ümberlõikajateks: seal istudes sai talupojast kultuurrahvas. Meie kultuuriloos on 20. Sajandi erinevatel kümnenditel teatud kohvikutesse koondunud just kirjanikud, kunstnikud, õppejõud, näitlejad, teadlased ja teised vaimuinimesed.

Kohvikusse minnakse eralduma, et argirattast välja pääseda. Oma raha eest ostetakse tunnike-kaks omaenda päevast, et peatuda, keskenduda, mõelda, aknast välja vaadata, kirjutada.

See on näitus kohvi(ku) visuaalsest ja tekstilisest jäljest eesti kunstis ja kirjanduses. Näitusel on esindatud Valev Seina ja Märt Rannasti maalid. Luuletekstide autoriteks on Viivi Luik, Doris Kareva, Jaak Jõerüüt, Jan Kaus, Leelo Tungal, Andrus Kivirähk, Maimu Berg, Jürgen Rooste, Ave Alavainu, Veronika Kivisilla jt

Kujundus: Mae Kivilo, Maarja-Liis Raamat, Alden Jõgisuu

Keeletoimetaja: Klaire Kolmann

Näituse „Kohvist viidud“ I  koostas Kairi Tilga ja see toimus Ed. Vilde Muuseumis Tallinnas.

Räägime asjast

Näitusel on väljas valik esemeid, mis saabusid Hiiumaa Muuseumisse ajavahemikul 2013–2018. Enamasti on nad võetud muuseumikogusse ja saanud endale numbri. Viie aastaga võeti muuseumisse arvele ca 1800 asja, teist niipalju jäeti kõrvale. Mis on need väärtused, mille alusel otsustada asja arvamist muuseumikogusse? Kus on see õrn piirjoon, mis eraldab säilitamist tagasilükkamisest?

Hiiumaa Muuseumi kogudesse võetakse igaveseks säilitamiseks asju, millel on tugev seos Hiiumaaga, siinse kultuuriga laiemas tähenduses. Asju, millel on ajalooline, etnograafiline, kogukondlik või teaduslik väärtus. Muuseumile on tähtsad niisugused asjad, mis on kas väga tüüpilised või vastupidi väga haruldased. Asjad, millel on seosed nähtustega ja sündmustega meie elus. Ja asjad, millel on selge lugu, hästi kirjeldatud päritolu.

Näitusele tõime teadlikult välja esemed, mis on väga erineva olemuse, seisundi ja looga. Avagu näitus külastajale muuseumi erinevad vaatenurgad ja julgustagu kaasa mõtlema, kuidas meie ühist pärandit tuleviku jaoks säilitada.

Teed, mida pidi asjad muuseumisse tulevad, on väga erinevad. Kuid kõik nad jõuavad kohta, kus muuseum küsib endalt: kas võtta või jätta?

Enne, kui edasi liigute, vaadake neid kahte vana portfelli. Kas nad vääriksid kohta muuseumikogus või peaksid  minema tagasi pööningule või panipaika? Mille poolest nad erinevad, kas üks on parem kui teine?  Tegelikult on nii, et vasakpoolse kohta ei tea me midagi. On lihtsalt üks vana väärikas portfell. Aga parempoolne kuulus legendaarsele õpetajale Evald Terasele, mistõttu on tal rääkida oma LUGU. Nii võtsimegi selle portfelli 2017. aastal muuseumikogusse (HKM 6384:1).

Näitusel on kasutatud fotosid nii muuseumi- kui erakogusest. Nüüdisfotode autor on Toomas Kokovkin.

 

Meeste mänguasjad: puutöö

NÄITUS PIKAS MAJAS

Saaremaalt pärit näitusel “Meeste mänguasjad: puutöö” saab näha valikut arhitekti ja restauraatori Tõnu Parmaksoni tööriistakogust. 

Tule ja vaata milliseid puutööriistu kasutasid Eesti talumehed ja käsitöölised 18. saj keskapigast 20. saj keskpaigani!

Aastatuhandete jooksul on inimkond leiutanud kivikirvest kuni arvuti juhitud CNC freespingini sadu ja sadu erinevaid tööriistu, et suvalisest puutükist midagi kasulikku valmistada. Mõnel juhul on need väga robustsed, käepärasest materjalist kohaliku talumehe või käsitöölise enda valmistatud, kuid siiski igati otstarvet täitvad ainueksemplarid, teisel juhul aga nimekate manufaktuuride või vabrikute seeriatoodang, kus kasutati parimaid saadaolevaid materjale ja teati, mis on tootedisain ning -ergonoomika. Tööriist ei ole kunagi olnud ainult tööriist. See on ka staatuse sümbol ja kallis vara ning kellegi jaoks ka lõuend oma kunstimeele väljendamiseks. Paljud aastakümnete või ka sajandivanusetest tööriistadest täidavad siiani kellegi käes oma algset otstarvet, paljudest aga on saanud kultuurilugu, emotsionaalsed mälestused või moekad disainielemendid kusagil modernistlikus villas ja mõnelgi juhul…mänguasjad, millede seltsis täiskasvanu veedab vahel vaba aega, kui palgatöö on tehtud, lapsed kasvatatud ja kõht täis.

Näituse on koostanud Tõnu Sepp.

Näitus on avatud 27. maini 2018.

Kunstinäitus “Pilte Hiiumaa elust ja ilust”

NÄITUS PIKAS MAJAS

“Midagi ei juhtu, kui kuningas magab” Valev Sein

Näitusel on külastajatele vaatamiseks ja nautimiseks välja pandud valik töid Hiiumaa Muuseumi kunstikogust.

Oma töödega on esindatud Valev Sein, Julius Gentalen, Ott Lambing, Paul Vajak, Aadi Pall, Teedy-Philipp Tüür, Richard Uutmaa, Elmar Kell.

Näitus “Vabadussõja mälestusmärk Hiiumaal”

NÄITUS AVATUD VEEL VIIMASEID PÄEVI!

2017. aasta 25. septembril kuulutas Hiiumaa Muinsuskaitse Selts välja ideekonkursi “Vabadussõja mälestusmärk Hiiumaal”. Konkursi eesmärk on, et Pühalepa kiriku esisele alale püstitatavast mälestusmärgist kujuneks kaasaegne, kunstiliselt ja arhitektuurselt kõrgel tasemel maamärk, mis kõnetaks eelkõige hiidlasi, kuid kutsuks peatuma ka Hiiumaa külalisi ning paneks mõtlema vabaduse kui rahva ühe põhiväärtuse üle.

Aeg on küps Vabadussõja jäädvustamiseks ka Hiiumaal, kus seni ainukese maakonnana selline mälestusmärk puudub. Ootame kõiki huvilisi Pikka Majja, et tutvuda konkursile laekunud 15 võistlustööga.

Näitus on avatud kuni 17. märtsini!

 

Tervitusi Revalist, Dorpatist, Narvast, Pernaust, Fellinist, Hapsalist ja Arensburgist

Sajanditagune linnafoto Eesti Ajaloomuuseumi fotokogust 3D.

Näitus kutsub sukelduma sajanditagusesse Eesti linnapilti ja külastama veel ilmasõdadest puutumata linnade kauneid paiku. Spetsiaalselt näituse tarbeks valminud anaglüüf-fotodel (nn stereofotodel) on seitse Eesti linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Haapsalu ja Kuressaare.

Fotod on digiteeritud 20. sajandi alguse klaasnegatiividelt. Esmalt vaid postkaartide valmistamiseks mõeldud vanade klaasnegatiivide kvaliteet ja detailirohkus on niivõrd hea, et võimaldas fotosid suurendada ja lisada neile sügavusmõõde.

Enamuse fotode autoriks on fotograaf Jaan Kristin (1863–1919). Ta pildistas piltpostkaartide valmistamiseks aastatel 1905 kuni 1914 kõiki Eesti suuremaid linnu ja suvituskohti.

Kuraator: Merilis Roosalu
Kujundus ja fototöötlus: Maris Sähka
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Tõlge: Refiner Translations

Trükk: Ellington

Näitus jääb avatuks 15. veebruarini 2018.