Varasemad näitused

 

Meeste mänguasjad: puutöö

NÄITUS PIKAS MAJAS

Saaremaalt pärit näitusel “Meeste mänguasjad: puutöö” saab näha valikut arhitekti ja restauraatori Tõnu Parmaksoni tööriistakogust. 

Tule ja vaata milliseid puutööriistu kasutasid Eesti talumehed ja käsitöölised 18. saj keskapigast 20. saj keskpaigani!

Aastatuhandete jooksul on inimkond leiutanud kivikirvest kuni arvuti juhitud CNC freespingini sadu ja sadu erinevaid tööriistu, et suvalisest puutükist midagi kasulikku valmistada. Mõnel juhul on need väga robustsed, käepärasest materjalist kohaliku talumehe või käsitöölise enda valmistatud, kuid siiski igati otstarvet täitvad ainueksemplarid, teisel juhul aga nimekate manufaktuuride või vabrikute seeriatoodang, kus kasutati parimaid saadaolevaid materjale ja teati, mis on tootedisain ning -ergonoomika. Tööriist ei ole kunagi olnud ainult tööriist. See on ka staatuse sümbol ja kallis vara ning kellegi jaoks ka lõuend oma kunstimeele väljendamiseks. Paljud aastakümnete või ka sajandivanusetest tööriistadest täidavad siiani kellegi käes oma algset otstarvet, paljudest aga on saanud kultuurilugu, emotsionaalsed mälestused või moekad disainielemendid kusagil modernistlikus villas ja mõnelgi juhul…mänguasjad, millede seltsis täiskasvanu veedab vahel vaba aega, kui palgatöö on tehtud, lapsed kasvatatud ja kõht täis.

Näituse on koostanud Tõnu Sepp.

Näitus on avatud 27. maini 2018.

Näitus “Vabadussõja mälestusmärk Hiiumaal”

NÄITUS AVATUD VEEL VIIMASEID PÄEVI!

2017. aasta 25. septembril kuulutas Hiiumaa Muinsuskaitse Selts välja ideekonkursi “Vabadussõja mälestusmärk Hiiumaal”. Konkursi eesmärk on, et Pühalepa kiriku esisele alale püstitatavast mälestusmärgist kujuneks kaasaegne, kunstiliselt ja arhitektuurselt kõrgel tasemel maamärk, mis kõnetaks eelkõige hiidlasi, kuid kutsuks peatuma ka Hiiumaa külalisi ning paneks mõtlema vabaduse kui rahva ühe põhiväärtuse üle.

Aeg on küps Vabadussõja jäädvustamiseks ka Hiiumaal, kus seni ainukese maakonnana selline mälestusmärk puudub. Ootame kõiki huvilisi Pikka Majja, et tutvuda konkursile laekunud 15 võistlustööga.

Näitus on avatud kuni 17. märtsini!

 

Tervitusi Revalist, Dorpatist, Narvast, Pernaust, Fellinist, Hapsalist ja Arensburgist

Sajanditagune linnafoto Eesti Ajaloomuuseumi fotokogust 3D.

Näitus kutsub sukelduma sajanditagusesse Eesti linnapilti ja külastama veel ilmasõdadest puutumata linnade kauneid paiku. Spetsiaalselt näituse tarbeks valminud anaglüüf-fotodel (nn stereofotodel) on seitse Eesti linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Viljandi, Haapsalu ja Kuressaare.

Fotod on digiteeritud 20. sajandi alguse klaasnegatiividelt. Esmalt vaid postkaartide valmistamiseks mõeldud vanade klaasnegatiivide kvaliteet ja detailirohkus on niivõrd hea, et võimaldas fotosid suurendada ja lisada neile sügavusmõõde.

Enamuse fotode autoriks on fotograaf Jaan Kristin (1863–1919). Ta pildistas piltpostkaartide valmistamiseks aastatel 1905 kuni 1914 kõiki Eesti suuremaid linnu ja suvituskohti.

Kuraator: Merilis Roosalu
Kujundus ja fototöötlus: Maris Sähka
Keeletoimetaja: Hille Saluäär
Tõlge: Refiner Translations

Trükk: Ellington

Näitus jääb avatuks 15. veebruarini 2018.

Arheoloogilised välitööd Eestis 2016

Alates 8. novembrist saab Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas näha haruldasi arheoloogilisi leide Hiiumaalt.

Eksponaadid täiendavad näitust “Arheoloogilised välitööd Eestis 2016″, mis on samal ajal väljas Kärdla Kultuurikeskuse näituseruumis. See on Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogus valminud posternäitus.

Tegemist on traditsioonilise, seekord juba seitsmeteistkümnenda rändnäitusega, mis liigub saabuva aasta lõpuni mööda Eesti  teadus- ja kultuuriasutusi ning tutustab laiale avalikkusele kõige värskemaid  Eestimaal toimunud arheoloogilisi avastusi ja uurimistulemusi kiviajast kuni uusajani välja.

Näituse koostasid: Ülle Tamla, Kristi Tasuja ja Irita Kallis, kujundas Katrin-Koch Maasing.

 

Eesti kunstnike rännakud. Valik maale Enn Kunila kollektsioonist

Samateemaline mahukam näitus oli Hiiumaa Muuseumis 2007. aastal. Näitust saatnud kataloogis “Igatsus ja kohalejõudmine” kirjutas kunstiajaloolane Liis Pählapuu eesti kunstnike rännakutest alljärgnevalt:

Kõik siinsel väiksel näitusel esindatud kunstnikud on rännanud ja kõiki neid ühendab soov otsida ja leida: kes otsib inspiratsiooni, kes iseennast, kes värskeid muljeid, kes puhkab niisama. Ent kõik rändamised on kulgenud erinevalt.

Mõni võtab tõesti ette reisi laeva või rongiga: paljud kunstnikud on sõitnud Euroopa metropolidesse ja kogenud neis pulbitsevat energiat või matkanud kambakesi eksootilise loodusega paikades. Sellistelt reisidelt toodi kaasa kindla kohaga seotud maastikupilte, mis tihti moodustavad justkui omalaadse reisikirja. Eelkõige pakkusid aga reisid uusi emotsioone, mis peegeldusid nii kohe valminud eskiisides, koduses ateljees valminud maalides või vahel päris ootamatult ka aastakümneid hiljem.

Esimene rändajate põlvkond – Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Triik – ongi justkui reisidel kunstnikuks sündinud. Laikmaa sõitis aastaid mööda Euroopat, kogus muljeid, maalis, ja jõudis lõpuks Caprile, kus hakkas vaimustunult tööle. Seal tundus elu kergem, Laikmaa oli seal õnnelik, ning aastaga valmivad mitmed tema olulisemad tööd. Samamoodi tormas ka Konrad Mägi pidevalt uut otsides ringi, kuid tema maalis kõikjal ja alati ikka ennast ja enda sisemisi otsinguid uue maalikeele järele. Nikolai Triik käis aga Euroopas, et tagasi pöördudes saadud kogemusi hoopis koduse kunstielu arendamiseks kasutada. Ta kandis oma põlvkonnale omast nooreestilikku vaimustumist avatud meeltest ja värskest õhust.

„Reisimaastikud“ kannavad aja kulgedes kunstnike loomingus aina laiapõhjalisemaid tähendusi. Konkreetsest reisist saab tihti vaid emotsionaalne taust, mida arendatakse oma loomingus edasi maailmas rännates ning nii tekivad juba kindlast kohamotiivist sõltumatud „maastikud“. Ado Vabbe, kes oli nooruses tulvil rõõmsat reisielevust, sulgub hiljem endasse ning kunagised rännud saavad tema loomingus hoopis uued ja sageli vaid talle endale mõistetavad sümboolsed tähendused.

Rändamise teine pool on alati kojujõudmine, mil kunstnikud vaatavad uue pilguga koduseid radu. Teise ja võõra nägemise kogemus aitab neil märgata enda maa omapära ja ilu. Nad on täis indu arendada siinset kunstielu. Paljud neist esimestest rändajatest loovad aluse kunstielu edasisele arendamisele ja üldistele väärtustele. Nii kuuluvad eesti kultuuriloos kokku Ants Laikmaa ja ateljeekool, Nikolai Triik ja „Noor-Eesti“, Konrad Mägi ja „Pallas“, Ado Vabbe ja „Siuru“ jne. Just siin võib näha ka põhjuseid, miks järgmisel põlvkonnal olid niivõrd tihedad sidemed oma kodumaaga: eesti kultuur (ning koos sellega huvitundmine ka rahvusliku pärimuskultuuri vastu) oli tõusnud kindlamatele jalgadele, mida toetasid ka kogu Euroopas esilekerkinud traditsioonilised väärtused. Nii vaimustub Oskar Kallis oma õpetaja Laikmaa innust kantuna rahvakultuurist ja loob sellest oma lühikese elu jooksul tõeliselt säravaid tõlgendusi. Tema väheste välisreiside seas viimaseks jääb aga surmaeelne palavikuline rongireis Krimmi…

Kuigi ka Erik Haameril, Richard Uutmaal ja Johannes Võerahansul oleks olnud palju võimalusi reisida ja ringi vaadata, jäid need nende puhul sageli vaid põgusateks kokkupuudeteks. Nii Haamer, Uutmaa kui Võerahansu armastasid just koduseid maastikke, nende vahetut kogemist ja elamuste edasiandmist. „Äratundmisele“ jõudmine ei nõudnud nende puhul boheemlaslikku maailmaränduri elu.

Kõik said teha oma valikud. Kõik võimalused näisid olevat avatud. Ka „Pallase“ õpilastele Lepo Mikkole, Elmar Kitsele, Endel Kõksile tundus see kindlasti nii. Nad lõpetasid kooli ja kõik oli alles alguses. Plaaniti sõite Euroopasse, eelkõige Pariisi, millest õppejõud nii palju olid rääkinud. Saabunud 1939. aasta ja järgnenud sõjasündmused pillutasid aga sõpruskonnad ja koos tehtud plaanid laiali. Ühed rändasid pagulastena välismaale, teised jäid siia. Saabus ajastu, kus piirnagute ja suletuse õhkkonnas tuli hakkama saada oma otsiva vaimu vajadustega, hoida ennast kõigele vaatamata arengus. Paljude kunstnike jaoks hakkas kehtima kaks tegevusruumi – avalik ja kontrollitud ning selle kõrval suletud loomingumaailm. Selles suletud pooles leiti võimalus vabaduseks, võimalus piiramata rändudeks.

40 aastat hiljem

Ilmar Kruusamäe fotonäitus üliõpilasmaleva suvedest Hiiu Kaluri rühmas seitsmekümnendate teisel poolel. Üles on riputatud 33 fotot, mis pildistatud vana vene “Smenaga” ida-saksa ORWO slaidifilmile.

Suurtele fotodele on jäädvustatud malevakaaslasi üliõpilasehitusmalevast Hiiumaal aastail 1976–78. Kunagised tudengid on täna tunnustatud inimesed meie kultuurielus: näitlejad Arvo Kukumägi, Guido Kangur, Ain Lutsep ja Anne Veesaar, lauljad Tõnis Mägi, Tarmo Urb ja Heli Puura, kirjanik Kärt Hellerma, teleprodutsent Raivo Suviste, lavastaja Neeme Kuningas jt.

Ilmar Kruusamäe on maalikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu liige (1988) ja Kursi koolkonna asutajaliige. Kruusamäe on tuntud eelkõige fotorealismi harrastajana ja on kunagistest Tartu fotorealistidest ainsana tänaseni hüperrealismi tehnilistele võtetele truuks jäänud. Kunstniku lemmikžanriks on kujunenud portreed. Tema suuremõõtmelised teosed on eritähelepanu all pea igal kunsti ülevaatenäitusel.

Ilmar Kruusamäe on pärit Tartust. 1980. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal majandusteadlasena. Kunstis on Kruusamäe iseõppija, kes 1976. aastast tegutseb Tartu Ülikooli Kunstikabineti juures ja alates 1980. aastast on vabakunstnik.