Varasemad näitused

 

Eesti kunstnike rännakud. Valik maale Enn Kunila kollektsioonist

Samateemaline mahukam näitus oli Hiiumaa Muuseumis 2007. aastal. Näitust saatnud kataloogis “Igatsus ja kohalejõudmine” kirjutas kunstiajaloolane Liis Pählapuu eesti kunstnike rännakutest alljärgnevalt:

Kõik siinsel väiksel näitusel esindatud kunstnikud on rännanud ja kõiki neid ühendab soov otsida ja leida: kes otsib inspiratsiooni, kes iseennast, kes värskeid muljeid, kes puhkab niisama. Ent kõik rändamised on kulgenud erinevalt.

Mõni võtab tõesti ette reisi laeva või rongiga: paljud kunstnikud on sõitnud Euroopa metropolidesse ja kogenud neis pulbitsevat energiat või matkanud kambakesi eksootilise loodusega paikades. Sellistelt reisidelt toodi kaasa kindla kohaga seotud maastikupilte, mis tihti moodustavad justkui omalaadse reisikirja. Eelkõige pakkusid aga reisid uusi emotsioone, mis peegeldusid nii kohe valminud eskiisides, koduses ateljees valminud maalides või vahel päris ootamatult ka aastakümneid hiljem.

Esimene rändajate põlvkond – Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Triik – ongi justkui reisidel kunstnikuks sündinud. Laikmaa sõitis aastaid mööda Euroopat, kogus muljeid, maalis, ja jõudis lõpuks Caprile, kus hakkas vaimustunult tööle. Seal tundus elu kergem, Laikmaa oli seal õnnelik, ning aastaga valmivad mitmed tema olulisemad tööd. Samamoodi tormas ka Konrad Mägi pidevalt uut otsides ringi, kuid tema maalis kõikjal ja alati ikka ennast ja enda sisemisi otsinguid uue maalikeele järele. Nikolai Triik käis aga Euroopas, et tagasi pöördudes saadud kogemusi hoopis koduse kunstielu arendamiseks kasutada. Ta kandis oma põlvkonnale omast nooreestilikku vaimustumist avatud meeltest ja värskest õhust.

„Reisimaastikud“ kannavad aja kulgedes kunstnike loomingus aina laiapõhjalisemaid tähendusi. Konkreetsest reisist saab tihti vaid emotsionaalne taust, mida arendatakse oma loomingus edasi maailmas rännates ning nii tekivad juba kindlast kohamotiivist sõltumatud „maastikud“. Ado Vabbe, kes oli nooruses tulvil rõõmsat reisielevust, sulgub hiljem endasse ning kunagised rännud saavad tema loomingus hoopis uued ja sageli vaid talle endale mõistetavad sümboolsed tähendused.

Rändamise teine pool on alati kojujõudmine, mil kunstnikud vaatavad uue pilguga koduseid radu. Teise ja võõra nägemise kogemus aitab neil märgata enda maa omapära ja ilu. Nad on täis indu arendada siinset kunstielu. Paljud neist esimestest rändajatest loovad aluse kunstielu edasisele arendamisele ja üldistele väärtustele. Nii kuuluvad eesti kultuuriloos kokku Ants Laikmaa ja ateljeekool, Nikolai Triik ja „Noor-Eesti“, Konrad Mägi ja „Pallas“, Ado Vabbe ja „Siuru“ jne. Just siin võib näha ka põhjuseid, miks järgmisel põlvkonnal olid niivõrd tihedad sidemed oma kodumaaga: eesti kultuur (ning koos sellega huvitundmine ka rahvusliku pärimuskultuuri vastu) oli tõusnud kindlamatele jalgadele, mida toetasid ka kogu Euroopas esilekerkinud traditsioonilised väärtused. Nii vaimustub Oskar Kallis oma õpetaja Laikmaa innust kantuna rahvakultuurist ja loob sellest oma lühikese elu jooksul tõeliselt säravaid tõlgendusi. Tema väheste välisreiside seas viimaseks jääb aga surmaeelne palavikuline rongireis Krimmi…

Kuigi ka Erik Haameril, Richard Uutmaal ja Johannes Võerahansul oleks olnud palju võimalusi reisida ja ringi vaadata, jäid need nende puhul sageli vaid põgusateks kokkupuudeteks. Nii Haamer, Uutmaa kui Võerahansu armastasid just koduseid maastikke, nende vahetut kogemist ja elamuste edasiandmist. „Äratundmisele“ jõudmine ei nõudnud nende puhul boheemlaslikku maailmaränduri elu.

Kõik said teha oma valikud. Kõik võimalused näisid olevat avatud. Ka „Pallase“ õpilastele Lepo Mikkole, Elmar Kitsele, Endel Kõksile tundus see kindlasti nii. Nad lõpetasid kooli ja kõik oli alles alguses. Plaaniti sõite Euroopasse, eelkõige Pariisi, millest õppejõud nii palju olid rääkinud. Saabunud 1939. aasta ja järgnenud sõjasündmused pillutasid aga sõpruskonnad ja koos tehtud plaanid laiali. Ühed rändasid pagulastena välismaale, teised jäid siia. Saabus ajastu, kus piirnagute ja suletuse õhkkonnas tuli hakkama saada oma otsiva vaimu vajadustega, hoida ennast kõigele vaatamata arengus. Paljude kunstnike jaoks hakkas kehtima kaks tegevusruumi – avalik ja kontrollitud ning selle kõrval suletud loomingumaailm. Selles suletud pooles leiti võimalus vabaduseks, võimalus piiramata rändudeks.

40 aastat hiljem

Ilmar Kruusamäe fotonäitus üliõpilasmaleva suvedest Hiiu Kaluri rühmas seitsmekümnendate teisel poolel. Üles on riputatud 33 fotot, mis pildistatud vana vene “Smenaga” ida-saksa ORWO slaidifilmile.

Suurtele fotodele on jäädvustatud malevakaaslasi üliõpilasehitusmalevast Hiiumaal aastail 1976–78. Kunagised tudengid on täna tunnustatud inimesed meie kultuurielus: näitlejad Arvo Kukumägi, Guido Kangur, Ain Lutsep ja Anne Veesaar, lauljad Tõnis Mägi, Tarmo Urb ja Heli Puura, kirjanik Kärt Hellerma, teleprodutsent Raivo Suviste, lavastaja Neeme Kuningas jt.

Ilmar Kruusamäe on maalikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu liige (1988) ja Kursi koolkonna asutajaliige. Kruusamäe on tuntud eelkõige fotorealismi harrastajana ja on kunagistest Tartu fotorealistidest ainsana tänaseni hüperrealismi tehnilistele võtetele truuks jäänud. Kunstniku lemmikžanriks on kujunenud portreed. Tema suuremõõtmelised teosed on eritähelepanu all pea igal kunsti ülevaatenäitusel.

Ilmar Kruusamäe on pärit Tartust. 1980. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal majandusteadlasena. Kunstis on Kruusamäe iseõppija, kes 1976. aastast tegutseb Tartu Ülikooli Kunstikabineti juures ja alates 1980. aastast on vabakunstnik.

Peale tööd ja enne ööd

Hiiumaa Muuseumis töötab praegu 12 inimest ja kõigil on omad konkreetsed igapäevased tööülesanded. Mõnele on see piletite või suveniiride müümine, teisele projektikirjutamine, turundamine, museaalide kirjeldamine, pildistamine või näituste tegemine.

Peale tööd elame aga teistmoodi elu. Elu, kuhu mahuvad tegemised pere ning sõpradega, tööd aias ja majaehitusel, paadi või mootorratta kallal, mäng klaveril või kandlel, käsitöö ning keeleõpe, matkamine ja luuletamine.

Näitus “Peale tööd ja enne ööd” toob lühikeseks hetkeks rahva ette MEIE INIMESTE argielu parimad palad – meie harrastused, kired ja kutsumused.

Tiiu Valdma vaibanäitus “Tagasivaade”

Tekstiilikunstnik Tiiu Valdma elu ja looming on seotud Hiiumaaga, Kärdlaga. “Siin olen sündinud, saanud keskhariduse. Siin on mu kodu,” sõnab ta.

Aastatel 1968–1973 õppis Tiiu Valdma Kunstiinstituudis tekstiilikunsti erialal. Peale õpinguid pöördus kunstnik tagasi kodusaarele, kus ligemale 20 aastat töötas kudumite kujundajana endises Teeninduskombinaadis. Peres kasvasid poeg ja tütar. Viimased 25 aastat tegutseb Tiiu oma perefirmas, vanas Vaemla villavabrikus.

Aastast 1989 on Tiiu Valdma Eesti Kunstnike Liidu liige, lisaks kuulub ta ka Eesti Tekstiilikunstnike Liitu ja Hiiumaa loovisikute vabaühendusse HiKu.

Näitus on väike tagasivaade kunstniku loomingule.

 

Ain Kimberi fotonäitus “Mees nagu orkester”

Ain Kimber (12.12.1925 – 26.05.1989) oli mees nagu orkester: fotograaf ja kunstnik, dscf3503-edit_worganisaator ja pedagoog, teoreetik ja fotoajaloolane.

Fotograafina oli Kimber iseõppija, kes 1978. aastaks jõudis fotomeistri austava nimetuseni. 1951–1952 õppis ta ERKI-s (EKA) graafikat ja tegutses aktiivselt ERKI fotolaboris, mis oli sel ajal loomeinimestele paik, kus sai katsetada, vaielda ja analüüsida.

1960 oli ta taasavatava Tallinna Fotoklubi asutajaliige ja 1963–1965 selle esimees. Edasi kuni 1968. aastani töötas Kimber õppejõuna Tallinna Kultuuriülikooli fotoosakonnas, mille ellukutsujaks ta ka oli. Samuti oli ta sõjajärgse Eesti fotohariduse rajaja, sest tema eestvedamisel hakati Tallinna 2. tehnikakoolis koolitama fotograafe. 1969–1971 oli ta selles koolis lektor.

Fotograafias köitis Ain Kimberit enim aktifotode tegemine. 1973. aastal avati Pärnu Koduloomuuseumis Ain Kimberi autorinäitus “Akt ja loodus”. See näitus sai kuulsaks ja ringles üle Eesti. Kõige ligemale Tallinnale jõudis näitus Kirovi kalurikolhoosi Viimsis, kaugemale seda ei lubatud. Tallinnas ei õnnestunud võimekal fotograafil oma eluajal personaalnäitust korraldada, samuti ei näe me tema töid 1974. aastal välja antud kogumikus “Eesti foto 70”. Tema innustava tegevuse jälgi võime aga leida Haapsalust, Narvast, Pärnust, Rakverest, Viljandist ja ka Hiiumaalt.

Ain Kimber oli Hiiumaalt pärit Kimberite suguvõsa seitsmenda põlve liige. Esiisa, Prassi Mihkel, oli 1740. aastal sulane Prassi Siimu talus Harju külas. Järgmised põlved on elanud Värssus, Tempal, Hellamaal, Kärdlas, Vilivallas, Palukülas ja mujal. A. Kimberi vanaisa elas eelmise sajandi algusest Jürna talus, Kuri külas. Isa, Rein Kimber, oli kooliõpetaja Pärnus, kust lahkus 1944. a. Rootsi. Ain Kimber sündis Pärnus, kuid veetis lapsepõlves suvevaheaegu Kuris. 1970-ndatel lõi Ain Kimber Eestis üle kümne fotoklubi, sh. ka Hiiumaale. Suur osa siinse näituse fotosid ongi pildistatud Hiiumaal.

Praegune näitus on koostatud andeka kunstniku auks, tähistamaks tema 90. sünniaastapäeva eelmisel aastal. Näitus on üleval viiendat korda: kaks korda Fotomuuseumis Tallinnas ja kaks korda Viljandis. Eksponeeritud trükikoopiad on valminud autori vanima poja Arnold Kimberi eestvõttel, fotode originaalid asuvad Fotomuuseumis.

Näitus jääb avatuks novembri lõpuni.

Rännukirg – hiidlaste rändpüügiretked

plakat_rändpüük-page001

Näitus Pikas Majas

Näitus räägib loo rändpüügist Hiiumaa kalanduses, mis on olnud hiidlastele omane juba „aegade algusest“. Vähemasti arvasid pärnakad nii. Esmased kirjalikud teated pärinevad rändpüügist 18. sajandist kui viidatakse hiiu meestele, kes on läinud võõrastele randadele kalastama. Teada on, et püügil käidi Põhja-Eesti, Saaremaa ja Pärnumaa randadel. Neist enim materjali on säilinud just hiidlaste rändpüügist Pärnumaa randadesse. Võrgurandades – nagu kutsuti rändpüügikohti, püüti peamiselt räime, mida müüdi ja vahetati mandril, et nii saada endale lisasissetulekut talupidamise kõrval.

II maailmasõja järel muutus kalapüük endisest veelgi prioriteetsemaks, sest kalapüügis nähti Nõukogude Liidu toidunappusele ühte lahendust. Seega muutus püük märkimisväärselt tööstuslikumaks – laiemat levis traalpüük, kastmõrrad ning varasemast oluliselt suuremad kalapüügilaevad. 1953. aastal lõppesid rändpüügiretked Pärnumaa randadesse, sest olid avastatud kalarohked püügipiirkonnad Haldis, Suursadamas ja Salinõmmes. Mõtteliseks jätkuks olid Hiiumaa kalurikolhooside kalapüügireisid ookeanile, mis algasid 1960. aastal, kuid katkesid peagi ebaedukuse tõttu. Alles 1967. aastal, kui heeringapüügil võeti kasutusele seinnoodad muutus Atlandi reisid majanduslikult tasuvaks.

Kui Teid jäi siiski huvitama küsimus, kuidas rändpüük toimus ning mis moodi see ajas muutus, siis tulge ja külastage meid. Näha saab fotomaterjali rändpüügireisidest, erinevaid filmikaadreid kalastamisest Pärnu lahel 1939. ja 1953. aastal ja isegi Hiiu Kalurile kuulunud heeringapüügilaeva maketti.

Idee autor: Kauri Kiivramees
Teostus: Kauri Kiivramees, Toomas Kokovkin, Urmas Liit
Täname näituse valmimisele kaasaaitajaid: Sõru Muuseum, Hiiumaa Meremuuseum, SA Pärnu Muuseum, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Meremuuseum, Rahvusarhiiv, AS Hiiu Kalur, Hiiumaa Mereagentuur OÜ, Henn Noor, Külli Korol, Marko Pruul, Ilmi Aksli.

Näitus jääb Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas avatuks kuni novembri lõpuni 2016. aastal.