Peaingel Gabrieli pühapilt on korda tehtud

Eesti Apostlik-Õigeusu Emmaste kirikut, mida viimastel aastatel on hoogsalt renoveeritud, tunnevad kohalikud Kuriste kirikuna. 2014. aastal vahetati seal välja ikonostaasi tugevalt kahjustunud vasakpoolne uks ning väga halvas seisukorras pühapilti pakuti Hiiumaa muuseumile. Pika arutelu järel võttis muuseum ukse oma kogusse ja aastal 2019 õnnestus see saata konserveerimisele. Töö puitalusel õlimaaliga kestis pea kaks aastat, mille käigus kasutati mitmeid töövõtteid Eestis esmakordselt, nagu ikooni servade kiht-kihilt ülesehitamine tselluloosipurust ja liimist valmistatud massiga. Ebaühtlaste servade taastamiseks kulus 5–8 kihti materjali. Töö teostajateks olid Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskuse Kanut restaureerijad Maria Lillepruun ning Harle Poomann. Pilt varustati ka edasist eksponeerimist võimaldava raamiga. Kauni väljanägemise saanud töö on esitatud ka Eesti muuseumide aasta konserveerimistöö auhinnale.

Sellel Jumalasünnitaja Sündimise kiriku endisel ikonostaasi uksel on kujutatud Peaingel Gabrieli. Gabriel on üks seitsmest peainglist, kes seisavad Jumala trooni ees. Vaid kolme on Ilmutusraamatus ka nimepidi nimetatud, need on Gabriel, Miikael ja Rafael. Inglid olid teatavasti sõnumitoojad ja Gabriel selles rollis kõige tähtsam. Just seetõttu on Gabrielist saanud ka kommunikatsiooniga tegelejate kaitsepühak.

Pühapilt enne ja pärast konserveerimist
laius: 67 cm, paksus: 3 cm, pikkus: 214 cm

HKM 6333 K 1320

Iga kuu uus ese!

Nüüd on kõigil huvilistel taas võimalus heita pilk Hiiumaa Muuseumi varasalve!
Igas kuus toome teieni ühe eseme oma kordumatu looga, mis on viimase aasta jooksul Hiiumaa Muuseumis arvele võetud.
Kuu esemetega saate lähemat tutvust teha muuseumi Facebooki lehel ja ka Eesti Muuseumide Veebiväravas MuIS.
Esimesena esitlemegi teile midagi täiesti ainulaadset:
 
Põnevat avastamist!

Näitus “Mõis muuseumis” nüüd veebis

Kuna muuseumi uksed on suletud, siis olete oodatud meid külastama virtuaalselt!
 
Nüüd on kõigil huvilistel võimalus meie kodulehel vaadata ülevaadet näitusest “Mõis muuseumis”, mis jutustab mõisaelust Hiiumaal. Näha saab valikut näitusel olevatest esemetest ja fotodest, lugeda mõisatest ning tutvuda lustakate mälestustega mõisaelust.
 
Virtuaalse näituse külastamine on teile täiesti tasuta!
 
Klõpsa pildil ja ava uks näitusele!

Muuseum külastajatele suletud!

Seoses Vabariigi Valitsuse seatud piirangutega koroonaviiruse leviku peatamiseks on Pikk Maja ja Kassari muuseumimaja külastajatele suletud.

Huvilistele on avatud Hiiumaa muuseumi e-pood, kust võib leida nii mõndagi kodus viibimise toredamaks muutmiseks.
Uusi tooteid on lisandumas pea iga päev, hoia silm peal!

Jääge terveks!

Kunstnik Ants Viidalepa meenutused said raamatuks

Esiti Hiiumaal suvitanud, kuid hiljem siia elama jäänud Ants Viidalepa (1921–2012) mälestused said kunstniku sajandaks sünniaastapäevaks raamatuks. Kogumikku saab sirvida ja osta Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas.

Raamatu “Viidalepa vested” autor, Paide Muusika- ja Teatrimaja kultuuri teabetoa perenaine Tiiu Saarist kirjutab:

“Raamat on Paides sirgunud maalikunstnik Ants Viidalepa mälestustest, kelle suvekodu on Kassaris. 1994. aastal töötasin Järvamaa Muuseumi direktrissina ja tekkis huvi otsida üles kunagised paidelased ja jäädvustada helilindile nende mälestusi kodulinnast.

Vestlused Ants Viidalepaga salvestasin 1990ndate keskel tema Tallinna ateljees ning kassettidelt kogu ulatuses on need digitaliseeritud ja paberile pandud aastail 2015–2020. Alles pärast seda, kui Ants Viidalepp oli pilvepiirile jõudnud ja hävimise ohtu sattunud helilindid uue koha Paide Muusika- ja Teatrimaja kultuuri teabetoas leidsid, hakkasin tekste ikka rida-realt paberile panema.

Minu esimene teadlik kokkusaamine Antsuga oli 1963. aastal, kui kuulasin tema lugusid ühel mõnusal lõkkeõhtul. Pikemad mõttevahetused tulid Tartus ülikooliaastatel looduskaitse ringis ja aastakümneid hiljem pikem ja pidev kirjavahetus kui töötasin juba Järvamaa Muuseumis. Ta oli mõnus sõber, kes vajadusel ka minu suhtes isa rolli kasutas, kui midagi väga valesti läks. Õpetussõnad jätsin meelde ja koos leidsime ka kõige hullematele muredele lahenduse.

Antsu huvi kunsti vastu oli vist kaasa sündinud. Juba lasteaias uuris ta seintel olevaid piibliteemalisi pilte ja oma sõpradega mängiti need stseenid ka läbi. Ainus, mille üle Ants pikemalt juurdles, oli see, kes on ingel ja kes jünger? Ja siingi pani ta asjad ise paika. Koolis aga ei suutnud hea lauluhäälega poiss kuidagi õpetajat jälgida, sest tema pilku köitis saali vastasseinas olev maal ja peagi pääses ta ka koorilaulutundidest. Kogu elu järgis ta skautide põhimõtteid (olles skaut, koolis noorkotkaid ei olnud) ja lood, mis skaudina liigsest agarusest sündinud, leiab siitki raamatust.

Esmakordselt saame teada, millest sai inspiratsiooni Viidalepa elutöö – maal Paide laadad, mis valmis 1984. aastal ja ripub kunstimälestisena praegu Paide raekojas. Kunstnik on ise öelnud, et idee oli jäädvustada lapsepõlve laadamälestused ajalukku. „Olen seda tööd teinud kindlasti algkooli kolmandast klassist peale, kirjutanud terve vihiku täie jutte just Paide laatadest. Kõik näod on ju tolle aja Paide tuntud inimesed, kes peale kirikuõpetaja on teistes rollides, ka mina ise ja minu pere,“ on kunstnik maininud.

Vaatan maali ja kergitan pisut saladusloori: natuke nohiklik ja Antsu aamamma arvates linnapeaks ebasobiv mees sai Antsu silmis kõrgendust ja tema nägu vaatab taevast maa peale. Linna arhitektist, kes oli oma maja ehitanud Vallimäe nõlvale ning oli endast väga heal arvamusel, sai hoopis hobustega kaupleja, kes hobusele viina jootis ja vorsti jagas jne. Tegelasi on sellel imelisel maalil kümneid.

Kogumikus on isa Antsu õpetused – kaasavara kogu eluks pojale ja tütrele koos lustaka illustratsiooniga, mille autor on raamatute illustraator ja kunstnik Maria Viidalepp-Hugosson ning palju tõestisündinud ja kaasatõmbavaid lugusid 1930ndate elust Paides. Raamat koosneb 20 erinevast peatükist, illustreeritud kunstniku maalide, illustratsioonide ja fotodega tema perealbumist.

Viidalepa vested raamatul on ajalooline väärtus, lugeda on kerge ja huvitav, mida kõike 1930ndatel Paides ka ei toimunud, millest tunti rõõmu, kuidas sündmustest osa võeti, milliseid vahendeid kasutati uute põnevate ideede elluviimiseks.

Sarnane elu, mis oli Paides, oli sel perioodil kõigis Eestimaa väikelinnades. Ühe väikelinna kooli õpetajale, kes Paides vaid mõned korrad käinud, on see raamat justkui teejuht õpilastele kodu-uurimise ja ajaloo saladuste ning kunsti mõistmise algkursuseks.

Väljavõte raamatust lk 74:
Paides ei tohtinud keegi teistest erineda. Seda kardeti. Sa pidid käituma nii, nagu see oli kombeks. Ei tohtinud niisama juhuslikult külla minna, nagu tänapäeval tehakse. Igaühel oli ju oma töö. Igaüks tuli hommikul tööle ja töötas pimedani. Tööaeg oli püha. Kui soovisid külla minna, siis tuli see kaua aega ette teatada. Minu isal ja paljudel meie pere tuttavatel oli külla minekuks visiitkuub. See ei olnud päris frakk, aga  selline “pääsusabaga”, mille all kanti musti või triibulisi pükse. Jalas pidid olema hästi läikima löödud mustad saapad. Kaelas kanti pikka raudhalli lipsu ja särk oli nn fatermörderi kraega. See oli kõrge krae, eest lahtiste nurkadega ja nurgad olid allapoole keeratud. Niimoodi pidi igaüks riides olema, kui ta kavatses külla minna. Teistsuguses rõivastuses ei olnud sa mingisugune külaline.

Paides oli veel rida selliseid asju, mida tuli rangelt jälgida kuni sinnamaani, et sa pidid olema sama paks kui üks keskmine eesti mees. Muidu sa lihtsalt ei andnud mehe mõõtu välja ja siis sind ei valitud mitte mingil juhul linnapeaks. Tean, et härra Purfeldti taheti linnapeaks valida. Ta elas meie lähedal. Kus ta koolis oli käinud, seda ma ei tea, aga ta oli väga huvitav vestluskaaslane ja minu arust oleks ta võinud olla kas doktor või professor. Minu aamamma meelest ta linnapeaks ei kõlvanud. Aamamma, kes elas meil, kantseldas mind ja oli meie majas A ja O, tundis ka poliitika vastu suurt huvi, kui mingid valimised olid tulemas, kas Riigikogu või linnapea omad, siis ei olnud temal aega magada – jooksis teine ööd ja päevad mööda linna ja ajas valimisasju. Kord tuli ta koju igavese kisaga, et nad kõik on seal hulluks läinud ja ei tea enam isegi, mida nad teevad. Tuli välja, et härra Purfeldti tahetakse linnapeaks valida. Siis keegi kodustest küsinud, mis temal härra Purfeldti vastu peaks olema – tuntud ja tark mees. Vanaema naeris selle jutu lihtsalt välja, sest mis linnapea ta on, liiga kõhn ja ei anna sedaviisi mitte kuidagi linnapea mõõtu välja. Siis aamamma leidis, et linnapea võiks ennemini olla üks käskjalgadest. Too oli selline parajalt priske mees. Aamamma oma sõbranna Lohvarti Annaga nimetasid teda iluideaaliks. Oli teine tõepoolest hästi turd mees ja sobivat palju rohkem. Kui ta ennast keerab, istub või astub, siis olevat temal üks väärikas olemine. Purfeldt olevat tolle käskjala kõrval armetu kõrend…

Igaühel on siit leida midagi kodust, midagi õpetlikku ja vajalikku. See raamat on minu poolt austus ja lugupidamine oma sõbrale, kellelt sain mina õpetusi kogu eluks.”