kuu ese

Selle kuu ese

 

Seinakass ehk vararaud

Veebruarikuu ese

Kuigi nimi viitab armastatud koduloomale, ei ole veebruarikuu esemeks siiski mitte loom, vaid puutöös kasutatav riist. Seinakass ehk vararaud on üks oluline tööriist, mida kasutatakse palkidele vara märkimiseks.

Mis on vara? Palkseinas istuvad palgid üksteise peal nii, et ülemise palgi alumine osa on poolkaare kujuline ja kopeerib alumise palgi pealispinda. Varaks nimetatakse õõnsust, millega istub ülemine palk alumisel palgil.

Puud ei kasva metsas täiesti ühesuguseks ja puutüvi ise on ka rohkem või vähem kooniline ning okslik. Just nende mitmesuguste erisuste märkimiseks kasutataksegi seinakassi ehk vararauda. mille abil kopeeritakse alumise palgi konarused ja koonilisus ülemise palgi pinnale enne kui vara hakatakse puidust välja raiuma.

Üks haara teravik pannakse liikuma alumise palgi ülemise osa peal, teine ülemise palgi alumisel osal, tõmmates niiviisi triibu, millest saab vara piirjoon. Vararaua haarade* fikseerimiseks* kasutatakse siin metallist võru, kuid mõnel juhul lahendatakse probleem puust kiilu või liblikmutri abil.

Seinakasse kasutatakse ka tänapäeval. Aja jooksul on neid küll mõnevõrra täiustatud. Mõnele on pandud külge vesilood või lisatud koht pliiatsi kinnitamiseks. Üldine tööprintsiip on aga jäänud enam-vähem samaks.

Kuu esemeks oleva seinakassi on valmistanud Priidu Kopli (1864-1946) Kassari saarelt.

Kauri Kiivramees

 

Soonehöövel

Jaanuarikuu ese

2018. aasta esimeseks esemeks on soonehöövel, mis on kogutud Heinrich Valgu poolt endisest Emmaste vallast, Külama külast, Vahi-Tooma talust. Tõenäoliselt on see valmistatud 19. sajandi lõpus või 20. sajandi I pooles ning ei ole täpselt teada, kes höövli valmistas ja kes seda kasutas. Kahjuks ei ole höövel täielikult komplektne – puudub höövlitera ja kiil. Selle konkreetse höövli juhtliistu tellimine käib lausa mitmest kohast – selle jaoks on puust kruvi ja puidust vastumutrid ning peale selle veel juhtliistu sees olevad puidust hammasratta taolised mutrid, mis liigutavad kruvi juhtliisti kruvi peal ja lihtsustavad sellega piiraja seadmist.

Eesti rahvuslikku puutööndust põhjalikult uurinud Ants Viirese andmetel levisid soonehöövlid Eesti külakäsitööliste hulgas 19. sajandi II poolel. Vanimaks talupoegade hulgas levinud höövli liigiks peab Viires pikkhöövlit (ehk lükkepakku), millega siluti lauaservi, mida näiteks puunõude valmistamisel omavahel kokku seada. Tema teooria kohaselt ei ole höövlid ja hööveldamine talupoegade hulgas vanemad 17. sajandist ning muuseumikogudes olevatest höövlitest pärinevad vanimad 18. sajandist.

Soonehöövleid on mitut erinevat liiki. Veidi lihtsama ehitusega, ilma külgmise juhtliistuta höövleid kasutati juba 19. sajandi teisel poolel, enamasti kirstudele külglaudade jaoks soonte hööveldamisel. Ajapikku muutusid höövlid veidi keerulisemaks, nagu ka väljapandud eksemplar. Neile lisandusid puukruvidega tellitavad juhtliistud, mis aitasid nn punnlaudade ehk sulunditega laudade tarbeks sooni hööveldada. Nii tehti varasemal ajal näiteks põrandalaudu. Põrandalaudade jaoks sulundeid tehti mõnel juhul ka härghöövliga, mille tera oli vastavalt kohandatud. Härghöövel vajas töötamiseks kahte meest, soonehöövel on aga ühemehe tööriist.

Kauri Kiivramees

 

Kaaluviht

Novembrikuu ese

Novembrikuu esemeks on Suuremõisa kõrtsi hoone lähedusest leitud, võrdlemisi hästi säilinud, kaaluviht, mis leiti peale kõrtsi ümbruse puhastamisest võsast ja anti üle Muinsuskaitseametile.

Sellel korral on erandina kuumuseaaliks hoopiski mitte meie muuseumi kogusse kuuluv ese, vaid pärit Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogust. Kuu esemega soovime juhtida tähelepanu Kärdla kultuurikeskuses avatud näitusele „Arheoloogilised välitööd Eestis 2016“. Paralleelselt näitusega saab Hiiumaa Muuseumis näha veel rida Hiiumaalt pärit haruldasi leide.

Ülle Tamla poolt antud eksperthinnangu põhjal ei ole päris selge, kus kaaluviht valmistatud on. Küll aga pakub ta välja mitmeid tõenäolisi valmistamiskohti. Üheks selliseks on Riia, millele viitab selle peaaegu kattuv kaal Riia margaga (leitud vihi kaal 204,06 grammi, Riia marga kaal 208 grammi). Eseme ühel otsal on neli viie kroonlehega rosetikujulist templit, mis kannavad tõenäoliselt kaalu õigsuse garantiimärgi rolli. Teise võimaliku valmistamiskohana pakub Tamla välja Lippstadti Vestfaalis, kuna seal valmistatud 13. sajandist (ja ka hilisemast ajast) pärit kaaluvihtidele löödi peale viie kroonlehega rosett. Kolmanda võimalusena võib arvata päritolukohana Pommeri hertsogidele allunud Pyritzi, kus on alates 13. sajandist vermingutele löödud kuueleheline rosett, mis muutus 15.–16. sajandil viie kroonleheliseks.

Teist sarnast kaaluvihti Eestist leitud ei ole. Lähima vastena võib nimetada Tallinna lahe põhjast 2011. aastal avastatud arvatav kaupmehekasti, kus oli viis silinderjat erineva suuruse ja kaaluga tinast kaaluvihti. Kõigil nendel vihtidel oli ühele otsale löödud kuueleheline rosett. Kastis sisaldunud müntide põhjal on nende dateeringuks pakutud 1280. aastaid ja oletatud, et kaaluvihtide komplekt oli valmistatud Kölni standardi järgi Pyritzis (tänapäeva Pyrzyce Poolas).

Kauri Kiivramees

Ratsionaliseerimise tõend

Oktoobrikuu ese

Oktoobrikuu museaaliks on ratsionaliseerimise tõend Aleksei Kolobanovi nimele 15. oktoobrist 1960. aastal. Vahemikus 1948–1961 töötas sm Kolobanov Ristna tuletorni motoristina, 1961. aastal sai temast kahekümneks aastaks Ristna tuletorni ülem. Ratsionaliseerimistõendi sai A. Kolobanov seepärast, et ta mõtles välja viisi, kuidas ühendada Ristna tuletorni akumulaatori ruumi ventilaatori mootor ja tuletorni hoonestuse valgustusvool nii, et see saaks generaatori töötamise ajal voolu otse generaatorilt, mitte akudelt.

Nõukogude aastail oli ratsionaliseerimine üks keskseid tegevusi, mis puudutas iga eluala.  Ettevõtete töötajaid julgustati esitama „ratsettepanekuid“, nagu neid toona rahvakeeles nimetati, lausa kampaaniate korras. Tavaliselt sai selle esitaja kasutusele võetud ratsionaliseerimisettepaneku eest ka rahalise preemia, mille suurus sõltus ettepaneku tähtsusest või vajalikkusest sellel hetkel. Sarnane süsteem oli ka uute leiutiste tarbeks.

Ratsionaliseerimist korraldas tavaliselt riik kohalike täitevkomiteede juurde loodud tööstuse ja transpordi osakondade kaudu, kuid seda tegid ka ettevõtted ise. Mõlemal juhul oli ratsionaliseerimise eesmärgiks tootmiskulude kokkuhoid, mille üle peeti täpset arvet. Paljudel juhtudel olid need ettepanekud igati põhjendatud ja aitasid tõesti kulusid kokku hoida, kuid leidus ka hulgaliselt preemia nimel tehtud ettepanekuid, mis komisjonist ka läbi läksid. Tõendi saamine eduka „ratsettepaneku“ või leiutise eest oli paljudele mehaanikaga tegelejatele lausa prestiiži küsimus.

Tihti said aga „ratsettepanekud“ koloriitseks pilkematerjaliks Nõukogude süsteemi kohta. Ühe taolisena levis alljärgnev anekdoot:

Keegi pliiatsitööstuse ratsionalisaator tegi ettepaneku grafiidi kokkuhoidmiseks. Selleks tehti pliiatsi grafiidist südamik 5-6 cm lühem kui selle puitosa, sest keegi ju nagunii viimaseid sentimeetreid ära ei tarvita ja viskab selle ära. Asjatu grafiidikadu! Ettepanek vaadatigi läbi ja tuvastati asjatu grafiidikadu. Ettepanek viidi ellu ning helge pea sai selle eest 100 rubla preemiat. Veidi aja pärast ilmus aga välja uus leiutaja. Tema küsis „Seltsimehed, miks me raiskame asjatult hinnalist puitu? Mis mõte on 5 cm pikkusel ilma süsita puitjupil – kasutada seda ju nagunii ei saa!“. Taaskord kogunes kolleegium ja otsustati ratsionaliseerimisettepanek kasutusele võtta – järgmised pliiatsid tehti seda jagu lühemad. Arvutati kokku märkimisväärne kokkuhoiu summa, mille ratsettepanek tõi ning maksti leiutajale välja 100 rublane preemia. Kokkuhoid missugune!

Kauri Kiivramees

Liumägi

Septembrikuu ese

Selle kuu esemeks oleme valinud äsja muuseumi saabunud liumäe, mis on pärit endisest Kärdla lasteaiast. Kuigi esimesed lastehoiud tekkisid Eesti aladel juba 19. sajandi teisel poolel, siis oma õige hoo said lasteaiad ja lastehoiud maal sisse alles peale Teist maailmasõda. Linnades populariseerusid lasteaiad veidi varem, juba Eesti Vabariigi perioodil.

Endisesse politseimajja Uuel tänaval (toonasel J. Tombi tänaval) kolis 1961. aastal lasteaed. Umbes samal ajal lasti ühes Hiiumaal tegutsenud töökojas valmistada see konkreetne liumägi. Kes on tema autor või kas on see tehtud mõne laialt levinud joonise järgi, ei ole teada. Küll aga on teada, et liumäe peamised kasutajad, lapsed, olid sellega nii rahul, et mitmel korral oli tarvilik vahetada liumäe kate ning seda ka värske värviga katta. Liumägi teenis lapsi ausalt kuni lasteaia sulgemiseni 2000. aastate esimesel kümnendil ning on alles alates septembri algusest muuseumis väljateenitud vanaduspuhkusel.

Lasteaiad muutusid Nõukogude ajal oluliseks, sest varasem eluvorm hakkas tasahilju kaduma – mitmed põlvkonnad ei elanud enam ühe katuse all ning pere mõlemad pooled olid päeval hõivatud palgatööga. Nii polnudki muud võimalust, kui leida lastele hoidja või viia laps lasteaeda. Lasteaia teenust pakkus riik ning lisaks vanemate vaeva kergendamisele tegeleti seal laste mängulise harimisega. Muidugi mõista ei puudunud lasteaiast ka oma ideoloogiline foon, mis oli tihti kinni küll kasvatajate endi veendumustes. Juba maast madalast tuli kodanikku vormida õiges suunas.

Kauri Kiivramees

Kohvinõu

Augustikuu ese

26. jaanuaril 1966 tähistas kunstnik Alo Hoidre oma 50. juubelit. Juubelitega käivad kaasas ka kingitused ning selle kuu esemeks ongi üks neist. Kiri vaskanumal ütleb: “Olen teeninud kohvikus Niguliste tn Tallinnas üle 50A“. Seega on arvatavasti tegemist nõuga, mille sees hoiti enne serveerimist kas kuuma kohvi või vett.

Niguliste tänav on Tallinna kohvikukultuuri ajalooga tihedalt seotud. Nimelt asusid paljud juba 18. sajandil alustanud kohvikud just selles kandis. Näiteks üks neist, 1774. aastal alustanud Stadt Hamburg, tegutses aadressil Niguliste tänav 2. Veidi hiljem töötas samanimeline kohvik hotelli Hamburg vastas, samuti Niguliste tänaval. Omanikuks oli keegi Gilly nimeline mees. Need kaks kohvikut ei jäänud sel tänaval sugugi ainsaiks. Kuidas see omapärane kohvinõu leidis tee Alo Hoidre sõprade juurde, ei ole aga teada.

Alo Hoidre (26. jaanuar 1916 – 2. veebruar 1993) oli kunstnik ja kunstipedagoog, kes veetis oma suved Kassaris. Ants Viidalepal ja Alo Hoidrel õnnestus ühekoos osta sealt üks vana ja lagunenud talukoht, kuhu nad panid püsti Kõpu kandist toodud palkmaja. Nii said neist ühed esimesed sõjajärgsed suvitajad sellel väikesel saarel.