kuu ese

Selle kuu ese

 

Ratsionaliseerimise tõend

Oktoobrikuu ese

Oktoobrikuu museaaliks on ratsionaliseerimise tõend Aleksei Kolobanovi nimele 15. oktoobrist 1960. aastal. Vahemikus 1948–1961 töötas sm Kolobanov Ristna tuletorni motoristina, 1961. aastal sai temast kahekümneks aastaks Ristna tuletorni ülem. Ratsionaliseerimistõendi sai A. Kolobanov seepärast, et ta mõtles välja viisi, kuidas ühendada Ristna tuletorni akumulaatori ruumi ventilaatori mootor ja tuletorni hoonestuse valgustusvool nii, et see saaks generaatori töötamise ajal voolu otse generaatorilt, mitte akudelt.

Nõukogude aastail oli ratsionaliseerimine üks keskseid tegevusi, mis puudutas iga eluala.  Ettevõtete töötajaid julgustati esitama „ratsettepanekuid“, nagu neid toona rahvakeeles nimetati, lausa kampaaniate korras. Tavaliselt sai selle esitaja kasutusele võetud ratsionaliseerimisettepaneku eest ka rahalise preemia, mille suurus sõltus ettepaneku tähtsusest või vajalikkusest sellel hetkel. Sarnane süsteem oli ka uute leiutiste tarbeks.

Ratsionaliseerimist korraldas tavaliselt riik kohalike täitevkomiteede juurde loodud tööstuse ja transpordi osakondade kaudu, kuid seda tegid ka ettevõtted ise. Mõlemal juhul oli ratsionaliseerimise eesmärgiks tootmiskulude kokkuhoid, mille üle peeti täpset arvet. Paljudel juhtudel olid need ettepanekud igati põhjendatud ja aitasid tõesti kulusid kokku hoida, kuid leidus ka hulgaliselt preemia nimel tehtud ettepanekuid, mis komisjonist ka läbi läksid. Tõendi saamine eduka „ratsettepaneku“ või leiutise eest oli paljudele mehaanikaga tegelejatele lausa prestiiži küsimus.

Tihti said aga „ratsettepanekud“ koloriitseks pilkematerjaliks Nõukogude süsteemi kohta. Ühe taolisena levis alljärgnev anekdoot:

Keegi pliiatsitööstuse ratsionalisaator tegi ettepaneku grafiidi kokkuhoidmiseks. Selleks tehti pliiatsi grafiidist südamik 5-6 cm lühem kui selle puitosa, sest keegi ju nagunii viimaseid sentimeetreid ära ei tarvita ja viskab selle ära. Asjatu grafiidikadu! Ettepanek vaadatigi läbi ja tuvastati asjatu grafiidikadu. Ettepanek viidi ellu ning helge pea sai selle eest 100 rubla preemiat. Veidi aja pärast ilmus aga välja uus leiutaja. Tema küsis „Seltsimehed, miks me raiskame asjatult hinnalist puitu? Mis mõte on 5 cm pikkusel ilma süsita puitjupil – kasutada seda ju nagunii ei saa!“. Taaskord kogunes kolleegium ja otsustati ratsionaliseerimisettepanek kasutusele võtta – järgmised pliiatsid tehti seda jagu lühemad. Arvutati kokku märkimisväärne kokkuhoiu summa, mille ratsettepanek tõi ning maksti leiutajale välja 100 rublane preemia. Kokkuhoid missugune!

Kauri Kiivramees

Liumägi

Septembrikuu ese

Selle kuu esemeks oleme valinud äsja muuseumi saabunud liumäe, mis on pärit endisest Kärdla lasteaiast. Kuigi esimesed lastehoiud tekkisid Eesti aladel juba 19. sajandi teisel poolel, siis oma õige hoo said lasteaiad ja lastehoiud maal sisse alles peale Teist maailmasõda. Linnades populariseerusid lasteaiad veidi varem, juba Eesti Vabariigi perioodil.

Endisesse politseimajja Uuel tänaval (toonasel J. Tombi tänaval) kolis 1961. aastal lasteaed. Umbes samal ajal lasti ühes Hiiumaal tegutsenud töökojas valmistada see konkreetne liumägi. Kes on tema autor või kas on see tehtud mõne laialt levinud joonise järgi, ei ole teada. Küll aga on teada, et liumäe peamised kasutajad, lapsed, olid sellega nii rahul, et mitmel korral oli tarvilik vahetada liumäe kate ning seda ka värske värviga katta. Liumägi teenis lapsi ausalt kuni lasteaia sulgemiseni 2000. aastate esimesel kümnendil ning on alles alates septembri algusest muuseumis väljateenitud vanaduspuhkusel.

Lasteaiad muutusid Nõukogude ajal oluliseks, sest varasem eluvorm hakkas tasahilju kaduma – mitmed põlvkonnad ei elanud enam ühe katuse all ning pere mõlemad pooled olid päeval hõivatud palgatööga. Nii polnudki muud võimalust, kui leida lastele hoidja või viia laps lasteaeda. Lasteaia teenust pakkus riik ning lisaks vanemate vaeva kergendamisele tegeleti seal laste mängulise harimisega. Muidugi mõista ei puudunud lasteaiast ka oma ideoloogiline foon, mis oli tihti kinni küll kasvatajate endi veendumustes. Juba maast madalast tuli kodanikku vormida õiges suunas.

Kauri Kiivramees

Kohvinõu

Augustikuu ese

26. jaanuaril 1966 tähistas kunstnik Alo Hoidre oma 50. juubelit. Juubelitega käivad kaasas ka kingitused ning selle kuu esemeks ongi üks neist. Kiri vaskanumal ütleb: “Olen teeninud kohvikus Niguliste tn Tallinnas üle 50A“. Seega on arvatavasti tegemist nõuga, mille sees hoiti enne serveerimist kas kuuma kohvi või vett.

Niguliste tänav on Tallinna kohvikukultuuri ajalooga tihedalt seotud. Nimelt asusid paljud juba 18. sajandil alustanud kohvikud just selles kandis. Näiteks üks neist, 1774. aastal alustanud Stadt Hamburg, tegutses aadressil Niguliste tänav 2. Veidi hiljem töötas samanimeline kohvik hotelli Hamburg vastas, samuti Niguliste tänaval. Omanikuks oli keegi Gilly nimeline mees. Need kaks kohvikut ei jäänud sel tänaval sugugi ainsaiks. Kuidas see omapärane kohvinõu leidis tee Alo Hoidre sõprade juurde, ei ole aga teada.

Alo Hoidre (26. jaanuar 1916 – 2. veebruar 1993) oli kunstnik ja kunstipedagoog, kes veetis oma suved Kassaris. Ants Viidalepal ja Alo Hoidrel õnnestus ühekoos osta sealt üks vana ja lagunenud talukoht, kuhu nad panid püsti Kõpu kandist toodud palkmaja. Nii said neist ühed esimesed sõjajärgsed suvitajad sellel väikesel saarel.

Televiisor Rekord 6

Juulikuu ese

Sellel korral oleme kuu esemeks valinud 1964. aastal Aleksandrovi Raadiotehases valmistatud televiisori Rekord 6.

19. juulil 1955 alustas Tallinnas tööd Eesti Televisioon ning sama aasta sügisel saabusid Hiiumaale ka esimesed televiisorid. Esialgu oli telesignaali edastamiseks mast vaid Tallinnas ning seega oli pealinnast kaugemal signaali vastuvõtmine suhteliselt keeruline, kuid siiski võimalik. Sellegi poolest jäid televiisorid 1950. aastate Hiiumaal veel väga haruldaseks. 1955. aastal, kui tegevust alustas Eesti Televisioon, oli Eestis juba kasutusel 1300 televiisorit. Üheksa aastat hiljem oli neid aga juba üle 130 000.

Hiiumaal läks suurem televiisori vaatamine lahti peale 1965. aastat, kui valmis Orissaare telemast. Masti valmimine hõlbustas märkimisväärselt signaali vastuvõtmist ning samuti oli ka elekter jõudnud varasemast enamate majapidamisteni. Nii saabusid just 1960. aastate lõpul paljudesse Hiiumaa kodudesse päris esimesed televiisorid.

Televiisori tulek majapidamisse oli suur samm edasi modernsema elamise poole. Keerulise ja peene aparaadi saabumine koju tõi endaga kaasa erinevaid vääruskumusi selle kasutamisest. Üheks taoliseks oli villase linikuga televiisori kineskoobi katmine. Nimelt oli levinud teadmine, et päikesevalgus võib televiisori olulise sõlme rikkuda ning selle vältimiseks kaeti kineskoop peale igat vaatamist paksu villase riidega. Tegelikkuses ei kujutanud päike televiisorile mingit ohtu ning tegemist oli ebausuga.

Mälestuskivi Käina Vallamaja seinalt

Juunikuu ese

Nõukogude Liit ei ole kaugeltki mitte alati II maailmasõja (Suure isamaasõja) lõppu tähistanud nii suurejooneliselt, kui see paljudele Nõukogude Liidu lõpuaastaist mälusse kinnistunud on. 1945. aasta 9. mail toimus Kremlis võidu tähistamiseks paraad, millele järgnes 20 aastat vaikust. Järgmine suur paraad toimus alles 9. mail 1965. aastal. Sarnast mustrit kopeerib ka Suure isamaasõja mälestuse hoidmine kohalikul tasandil.

1966. aastal püstitati Kärdlasse maanteede ristumiskoha vahetusse lähedusse Endel Taniloo skulptuur Eesti NSV 1941. aasta kaitselahingutes langenud nõukogude sõjameestele. Rahva seas hakati monumenti peagi kutsuma Kivi-Jüriks. Toona rajati skulptuuri lähedale ka lipuväljak ning paigaldati kivi, millele oli raiutud Teise maailmasõja Hiiumaa lahingute asupaigad. 1990. aastate vabanemise tuhinas likvideeriti lipuväljak ning Hiiumaa lahingukohtadega raidkivi leidis uue kodu Hiiumaa Muuseumi Kassari maja ees.

Koos Kivi-Jüri üles seadmisega tähistati 1966. aastal (Hiiumaa kaitselahingute 25. aastapäeval) mälestuskividega hulgaliselt teisi II maailmasõja aegseid lahingute, hukkamiste või muul moel sõjaga seotud paikasid. Enamik neist tähistati valgete kivitahvlitega, kus nimetati selles kohas aset leidnud sündmus. Paljud toona korraldatud turismireisid olid just kui palverännakuteks taoliste Teise maailmasõja mälestuspaikade juurde.

Eesti Vabariigi taastamisel sattusid taolised mälestuskohad põlu alla ning paljud neist eemaldati. Osa taolisi kivisid kadus jäljetult, osa sattus muuseumi ning mingi osa jäi puutumatutena oma algsetesse asukohtadesse. Nii võib näha ühte vähestest taolistest kividest siiani seismas Nurstest natuke väljas. See kivi on aga pärit Käina vallamaja küljest, mälestamaks 1941. aasta Saksa okupatsiooni alguses toimunud hukkamist. Kivi eemaldas hoonelt ja annetas muuseumile Käina vallavalitsus.

Rakis piimanõude vedamiseks jalgrattal

Maikuu ese

1960. aastatel pidasid paljud veel kodudes loomi, et rikastada oma toidulauda ning teenida ka lisaraha. Kodune lehmapidamine andis selleks kõige paremaid võimalusi. Osa saadavast piimast kasutatigi lihtsalt toiduks, suurem osa läks aga müügiks. Müügi jaoks tuli piima transportida – kas siis 1960. aastatel levima hakanud piimapukkidele või otse kohalikku väikemeiereisse.

Autosid oli toona kasutuses vähe ja ka hobused hakkasid tasahilju majapidamistest kaduma. Piim tuli kõigest sellest hoolimata kokkuostu viia. Üheks nupukaks lahenduseks oli jalgratta pakiraamile tõstetav rakis piimanõude (piimaplekkide) püstihoidmiseks. Seda konkreetset rakist kasutati Vilivalla külas ning selle üleandjaks oli tuntud lehemees Endel Saar.

Jalgratas Diamant, millele piimanõude raam on pandud, kuulus varem Valgu külas Kroogi talus elanud perekond Kiibustele. See Saksamaal toodetud ratas on raaminumbri järgi võimalik dateerida 1929. aastasse, kuid peale vähest kõpitsemist oleks sõiduvõimeline ka tänasel päeval.

Nõukogude okupatsiooni aastail oli võrdlemisi tavaline, et kasutati enne sõda ostetud jalgrattaid, mille kvaliteet ületas tunduvalt Nõukogude liidus toodetud rataste koostekvaliteeti. Jalgrattal on küljes ka numbrimärk, mille kasutamiskohustus kadus 1960. aastate lõpus.