kuu ese

Selle kuu ese

 

Liipritahumise kirves ehk lutt

Aprillikuu ese

Lutte on Euroopas laialdaselt kasutatud palgi- ja lauatahumiskirvestena ennem saagimise laiemat levikut. 19. sajandi teiseks pooleks olid lutid teistes Euroopa riikides juba enamasti käibelt kadunud. Ka nimi lutt ei ole arvatavasti Eesti päritolu vaid laen lätlastelt. Küllaltki sarnase kõlaga sõna шклюд on kasutusel ka Valgevenes. Eesti aladele jõudsid need aga võrdlemisi hilja – alles 19. sajandi II poolel ning varaseimaid näiteid taolistest kirvestest siinsetel aladel napib. Nende asemel on rohkem kasutatud kergemaid ja universaalsemaid tahumiskirveid.

Luti eripäraks on tema suurus ja ka raskus. Lutiga raiumisel tuli lüüa kogu liipri laiune laast korraga ära, et saavutada nii ühlaselt sile pind, mis meenutaks sae alt tulnut. Luti kuju eripäraks on ka see, et kirvesilm (auk mille sisse kinnitatakse vars) ei ole mitte kirve tera keskel, vaid on nihutatud ühe serva suunas. Nii on kirve tera üks külg tasapinnaline. Taoline eripära lihtsustab tahumisel sileda pinna saavutamist.

Lutiga töötamine nõuab vilumust ja lihtne on materjal oskamatusest ära rikkuda. Nimelt tuleb korraga kogu liiprilaiune laast ära lüüa ja kui seda teha ei suudeta, on keeruline siledat pinda saavutada. Nii on teada, et alles ametit õppivad talupojad jäid just seetõttu tihti töötasust ilma, kuna pidid rikutud materjali omanikule hüvitama.

Lutid tulid Eestis laialdaselt kasutusele koos raudteede ehitamisega Tsaari-Venemaal 19. sajandil. Just siis hakati paljudes Eesti mõisates valmistama raudtee tarbeks liipreid. Hiljem hakkasid ka metsaomanikuks saanud talupojad liipreid tegema ja müüma. Legendide kohaselt olla esimesed liipritahujad Eesti aladel olnud lätlased, kellelt siinsed elanikud ameti ära õppisid.

Selle konkreetse kirve on muuseum kogunud oma asutamisaastal (1967) Kärdlast.

Kauri Kiivramees

Tesselkirves

Märtsikuu ese

Tesselkirves on laevaehituses levinud eritööriist, mida kasutatakse laevakaarte siledaks tahumisel veel enne plankude kinnitamist. Mõnel juhul nimetatakse taolist tahumist tesseldamiseks, mis on  ilmselt  kirve nimest tuletatud sõna. Taolised kirved ei ole Eestis väga laialt levinud. Neid kasutati peamiselt vaid Lääne-Eestis, Hiiumaal ja Saaremaal. Hiiu keeles nimetatakse sellist kirvest samuti  tesliks või täsliks. Tõenäoliselt on tesselkirved Eesti aladele levinud Saksamaa laevaehitajate kaudu.

Tesselkirves on väljanägemiselt võrdlemisi sarnane üldlevinud künakirvele, mida kasutati künade, tarude ja muu taolise õõnestamiseks. Kirveste põhierinevus seisneb teras, mis teslil on sirge, künakirvel aga nõgus. Mõlemal on terad varre külge kinnitatud viimase suhtes risti.

Kuu esemena välja pandud kirves on üleandja sõnul valmistatud Eesti Vabariigi aja alguses (arvatvasti 1918-1920)  ning selle varasemaks omanikuks on olnud Priidu Koppel (1864-1946) Kassarist.

Kauri Kiivramees

Seinakass ehk vararaud

Veebruarikuu ese

Kuigi nimi viitab armastatud koduloomale, ei ole veebruarikuu esemeks siiski mitte loom, vaid puutöös kasutatav riist. Seinakass ehk vararaud on üks oluline tööriist, mida kasutatakse palkidele vara märkimiseks.

Mis on vara? Palkseinas istuvad palgid üksteise peal nii, et ülemise palgi alumine osa on poolkaare kujuline ja kopeerib alumise palgi pealispinda. Varaks nimetatakse õõnsust, millega istub ülemine palk alumisel palgil.

Puud ei kasva metsas täiesti ühesuguseks ja puutüvi ise on ka rohkem või vähem kooniline ning okslik. Just nende mitmesuguste erisuste märkimiseks kasutataksegi seinakassi ehk vararauda. mille abil kopeeritakse alumise palgi konarused ja koonilisus ülemise palgi pinnale enne kui vara hakatakse puidust välja raiuma.

Üks haara teravik pannakse liikuma alumise palgi ülemise osa peal, teine ülemise palgi alumisel osal, tõmmates niiviisi triibu, millest saab vara piirjoon. Vararaua haarade* fikseerimiseks* kasutatakse siin metallist võru, kuid mõnel juhul lahendatakse probleem puust kiilu või liblikmutri abil.

Seinakasse kasutatakse ka tänapäeval. Aja jooksul on neid küll mõnevõrra täiustatud. Mõnele on pandud külge vesilood või lisatud koht pliiatsi kinnitamiseks. Üldine tööprintsiip on aga jäänud enam-vähem samaks.

Kuu esemeks oleva seinakassi on valmistanud Priidu Kopli (1864-1946) Kassari saarelt.

Kauri Kiivramees

 

Soonehöövel

Jaanuarikuu ese

2018. aasta esimeseks esemeks on soonehöövel, mis on kogutud Heinrich Valgu poolt endisest Emmaste vallast, Külama külast, Vahi-Tooma talust. Tõenäoliselt on see valmistatud 19. sajandi lõpus või 20. sajandi I pooles ning ei ole täpselt teada, kes höövli valmistas ja kes seda kasutas. Kahjuks ei ole höövel täielikult komplektne – puudub höövlitera ja kiil. Selle konkreetse höövli juhtliistu tellimine käib lausa mitmest kohast – selle jaoks on puust kruvi ja puidust vastumutrid ning peale selle veel juhtliistu sees olevad puidust hammasratta taolised mutrid, mis liigutavad kruvi juhtliisti kruvi peal ja lihtsustavad sellega piiraja seadmist.

Eesti rahvuslikku puutööndust põhjalikult uurinud Ants Viirese andmetel levisid soonehöövlid Eesti külakäsitööliste hulgas 19. sajandi II poolel. Vanimaks talupoegade hulgas levinud höövli liigiks peab Viires pikkhöövlit (ehk lükkepakku), millega siluti lauaservi, mida näiteks puunõude valmistamisel omavahel kokku seada. Tema teooria kohaselt ei ole höövlid ja hööveldamine talupoegade hulgas vanemad 17. sajandist ning muuseumikogudes olevatest höövlitest pärinevad vanimad 18. sajandist.

Soonehöövleid on mitut erinevat liiki. Veidi lihtsama ehitusega, ilma külgmise juhtliistuta höövleid kasutati juba 19. sajandi teisel poolel, enamasti kirstudele külglaudade jaoks soonte hööveldamisel. Ajapikku muutusid höövlid veidi keerulisemaks, nagu ka väljapandud eksemplar. Neile lisandusid puukruvidega tellitavad juhtliistud, mis aitasid nn punnlaudade ehk sulunditega laudade tarbeks sooni hööveldada. Nii tehti varasemal ajal näiteks põrandalaudu. Põrandalaudade jaoks sulundeid tehti mõnel juhul ka härghöövliga, mille tera oli vastavalt kohandatud. Härghöövel vajas töötamiseks kahte meest, soonehöövel on aga ühemehe tööriist.

Kauri Kiivramees

 

Kaaluviht

Novembrikuu ese

Novembrikuu esemeks on Suuremõisa kõrtsi hoone lähedusest leitud, võrdlemisi hästi säilinud, kaaluviht, mis leiti peale kõrtsi ümbruse puhastamisest võsast ja anti üle Muinsuskaitseametile.

Sellel korral on erandina kuumuseaaliks hoopiski mitte meie muuseumi kogusse kuuluv ese, vaid pärit Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogust. Kuu esemega soovime juhtida tähelepanu Kärdla kultuurikeskuses avatud näitusele „Arheoloogilised välitööd Eestis 2016“. Paralleelselt näitusega saab Hiiumaa Muuseumis näha veel rida Hiiumaalt pärit haruldasi leide.

Ülle Tamla poolt antud eksperthinnangu põhjal ei ole päris selge, kus kaaluviht valmistatud on. Küll aga pakub ta välja mitmeid tõenäolisi valmistamiskohti. Üheks selliseks on Riia, millele viitab selle peaaegu kattuv kaal Riia margaga (leitud vihi kaal 204,06 grammi, Riia marga kaal 208 grammi). Eseme ühel otsal on neli viie kroonlehega rosetikujulist templit, mis kannavad tõenäoliselt kaalu õigsuse garantiimärgi rolli. Teise võimaliku valmistamiskohana pakub Tamla välja Lippstadti Vestfaalis, kuna seal valmistatud 13. sajandist (ja ka hilisemast ajast) pärit kaaluvihtidele löödi peale viie kroonlehega rosett. Kolmanda võimalusena võib arvata päritolukohana Pommeri hertsogidele allunud Pyritzi, kus on alates 13. sajandist vermingutele löödud kuueleheline rosett, mis muutus 15.–16. sajandil viie kroonleheliseks.

Teist sarnast kaaluvihti Eestist leitud ei ole. Lähima vastena võib nimetada Tallinna lahe põhjast 2011. aastal avastatud arvatav kaupmehekasti, kus oli viis silinderjat erineva suuruse ja kaaluga tinast kaaluvihti. Kõigil nendel vihtidel oli ühele otsale löödud kuueleheline rosett. Kastis sisaldunud müntide põhjal on nende dateeringuks pakutud 1280. aastaid ja oletatud, et kaaluvihtide komplekt oli valmistatud Kölni standardi järgi Pyritzis (tänapäeva Pyrzyce Poolas).

Kauri Kiivramees

Ratsionaliseerimise tõend

Oktoobrikuu ese

Oktoobrikuu museaaliks on ratsionaliseerimise tõend Aleksei Kolobanovi nimele 15. oktoobrist 1960. aastal. Vahemikus 1948–1961 töötas sm Kolobanov Ristna tuletorni motoristina, 1961. aastal sai temast kahekümneks aastaks Ristna tuletorni ülem. Ratsionaliseerimistõendi sai A. Kolobanov seepärast, et ta mõtles välja viisi, kuidas ühendada Ristna tuletorni akumulaatori ruumi ventilaatori mootor ja tuletorni hoonestuse valgustusvool nii, et see saaks generaatori töötamise ajal voolu otse generaatorilt, mitte akudelt.

Nõukogude aastail oli ratsionaliseerimine üks keskseid tegevusi, mis puudutas iga eluala.  Ettevõtete töötajaid julgustati esitama „ratsettepanekuid“, nagu neid toona rahvakeeles nimetati, lausa kampaaniate korras. Tavaliselt sai selle esitaja kasutusele võetud ratsionaliseerimisettepaneku eest ka rahalise preemia, mille suurus sõltus ettepaneku tähtsusest või vajalikkusest sellel hetkel. Sarnane süsteem oli ka uute leiutiste tarbeks.

Ratsionaliseerimist korraldas tavaliselt riik kohalike täitevkomiteede juurde loodud tööstuse ja transpordi osakondade kaudu, kuid seda tegid ka ettevõtted ise. Mõlemal juhul oli ratsionaliseerimise eesmärgiks tootmiskulude kokkuhoid, mille üle peeti täpset arvet. Paljudel juhtudel olid need ettepanekud igati põhjendatud ja aitasid tõesti kulusid kokku hoida, kuid leidus ka hulgaliselt preemia nimel tehtud ettepanekuid, mis komisjonist ka läbi läksid. Tõendi saamine eduka „ratsettepaneku“ või leiutise eest oli paljudele mehaanikaga tegelejatele lausa prestiiži küsimus.

Tihti said aga „ratsettepanekud“ koloriitseks pilkematerjaliks Nõukogude süsteemi kohta. Ühe taolisena levis alljärgnev anekdoot:

Keegi pliiatsitööstuse ratsionalisaator tegi ettepaneku grafiidi kokkuhoidmiseks. Selleks tehti pliiatsi grafiidist südamik 5-6 cm lühem kui selle puitosa, sest keegi ju nagunii viimaseid sentimeetreid ära ei tarvita ja viskab selle ära. Asjatu grafiidikadu! Ettepanek vaadatigi läbi ja tuvastati asjatu grafiidikadu. Ettepanek viidi ellu ning helge pea sai selle eest 100 rubla preemiat. Veidi aja pärast ilmus aga välja uus leiutaja. Tema küsis „Seltsimehed, miks me raiskame asjatult hinnalist puitu? Mis mõte on 5 cm pikkusel ilma süsita puitjupil – kasutada seda ju nagunii ei saa!“. Taaskord kogunes kolleegium ja otsustati ratsionaliseerimisettepanek kasutusele võtta – järgmised pliiatsid tehti seda jagu lühemad. Arvutati kokku märkimisväärne kokkuhoiu summa, mille ratsettepanek tõi ning maksti leiutajale välja 100 rublane preemia. Kokkuhoid missugune!

Kauri Kiivramees