kuu ese

Selle kuu ese

 

1967. aasta raha ja asjade loteriipilet


Aprillikuu ese

1967. aasta oli loosiõnne poolest Hiiumaale helde. Juba aasta alguses võideti ALMAVÜ (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing) loteriiga sõiduauto Moškvits 408. 4. aprillil 1967. aastal toimus aga järjekordne raha ja asjade loterii loosimine. Loosiõnn naeratas taaskord hiidlasele ja juhuse tahtel lausa tema sünnipäeval. Õnnelik võitja sai samuti tuttuue sõiduauto Moškvits 408. Võidu toonud pilet oli seeriast 182 ning kandis numbrit 08507.

Kui tänapäeval on loteriivõitudeks peamiselt raha, siis Nõukogude Liidus loositi välja defitsiitseid kaupu ning rahalised võidud olid esemete hinnaga võrreldes pigem väikesed. Nii olid taoliste loteriide peaauhindadeks peamiselt erinevad autod, mootorrattad ja mitmesugune kodutehnika. Esimene raha ja asjade loterii leidis aset 1965. aastal ning viimane alles 1988. aastal.

Kuna võidetud autost Hiiumaa Muuseumil fotot ei ole, siis paneme välja sama marki mudeliuuenduse järgse auto foto. Tegemist on Moskvitš 408 IE-ga, mille tootmine algas 1970. aastal. Välimuselt suurimateks erinevusteks olid esitulede kuju ja esivõre disain. Peamine hulk uuendusi olid seotud liiklusohutusega ning tehtud selleks, et auto vastaks ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni nõuetele ja oleks seega müüdav ka väljaspool Nõukogude Liitu. Varem oli selle jaoks toodetud spetsiaalselt E tähisega sõidukeid.

Juhul kui Teil on fotot võidetud autost, siis jagage seda ka meiega.

Külalisraamat (PKMM 230:3 A5662)

Märtsikuu ese

1960. aastate keskpaigaks oli paljude Hiiumaa elanike elujärg sõjajärgsete aastatega võrreldes oluliselt paranenud. Üks, milles see väljendus, oli kunstitööde sagedasem ostmine. Neid kingiti suursündmuste korral lähedastele ning sõpradele.

Märkimisväärselt kasvas kodudes nii graafiliste tööde, keraamiliste plaatide kui ka nahkehistöö osakaal. Igas peres leidus mõni kaunis fotoalbum või nahkkarp. Asutustes ja näitusesaalides hakati kasutama külaliste sissekannete jaoks kauneid nahkkaantega raamatuid.

Märtsikuu museaalina eksponeeritud nahkehistöö pärineb sõjaveteranist kunstniku Paul Kammi kodust Kärdlas, kus seda kasutati ligi kümme aastat. Sissekannete allkirjadest loeme välja   Artur Vaderi, Aleksei Müürissepa, Maksim Kauberi, Mats Traadi, Ly Seppeli, Uno Lahe ja paljude teiste omaaegsete poliitikute ning loomeinimeste nimed.

Ei ole täpselt teada, kes selle kauni külalisraamatu kujundas, kuid analoogiaid silmas pidades võiks tegu olla kas Elgi Reemetsa (1910–1987) või Adamson-Ericu (1902–1968) loominguga. Pigem viimase omaga. Mõlemad nad kasutasid oma töödes sageli stiliseeritud maasika ja rangipuu motiivi.

Töö teostati ja turustati Eesti NSV Kunstifondi kaudu, mille eelkäijaks oli 1940. aastal loodud Eesti NSV Kunstnike kooperatiiv. Fond tegeles kunstinäituste korraldamise ning kunstiloomingu ostu-müügiga. Kunstifondi rahastuse toel asutati ka omaaegne kunstikombinaat “Ars”. Kunstifond lõpetas tegevuse 1996. aastal.  Varad ja tööülesanded anti üle Eesti Kunstnike Liidule.

Tänavu märtsis tähistab Eesti professionaalne nahakunst oma sajandat aastapäeva.

Mängulaud vene ja rahvusvahelise kabe mängimiseks

Veebruarikuu ese

Kabet on mängitud tuhandeid aastaid ja alguse sai see põnev ajaviide arvatavalt Egiptusest. Kreeka ja eriti just Rooma riigi kaudu levis mäng pea kõikidesse Euroopa maadesse, samuti Aafrikasse ja Aasiasse. Ka Eestimaa ei jäänud kabest puutumata. Eriti moodi läks mäng pärast II maailmasõda. Eesti meistrivõistlusi vene kabes (64-ruuduline laud) hakati pidama alates 1949. aastast ja rahvusvahelises kabes (100-ruuduline laud) 1955. aastast. 19. sajandi lõpust alates selgitatakse kabe maailmameistreid.

1950.–1960. aastatel oli kabemäng populaarne ka Hiiumaa noorte hulgas. Selle tunnistuseks on kasvõi fakt, et 1966. aastal Kurgan-Tjubees (Tadžikistani NSV) toimunud NSV Liidu Maanoorte spartakiaadi võitjameeskond koosnes 50% ulatuses hiidlastest. Nendeks olid vennad Raivo ja Arvo Rist. Kabemängu juurde tõi neid vanem vend Endel juba aastate eest kodutalus Palukülas. Ka koolis mängiti ning võisteldi kabemängus alatasa. Vendade edu jätkus 1967. aastal. 4.–11. veebruarini võistles Kärdlas Eesti spordiühingu “Jõud” paremik, et selgitada aasta tšempion 64-ruudulisel laual. Osa võttis 6 meistrikandidaati ja 8 esimese järgu kandidaati. Vendade Ristide kaksikvõit oli ülivõimas. Kuna nad lõpetasid võrdse tulemusega, tuli korraldada veel 4-partiiline järelmatš.  Sama aasta 21.–24. veebruaril peeti Vändras spordiühingu kabemeistrivõistlused naistele, kuhu pika pausi järel sõitsid kogemusi omandama ka Hiiumaa naiskabetajad. Teistest hiidlastest paremini esines Kärdla Keskkooli 9. klassi õpilane Aivi Teras, kes sai 14 võistleja hulgas 9. koha.

Kuu esemena eksponeeritud kabelaua vanus ei ole täpselt teada, kuid selle eri külgedel saab mängida kahte tol ajal populaarset kabemängu: nö vene kabet ja rahvusvahelist kabet.

Helgi Põllo

 

Segumasin ehk betoonisegur

Jaanuarikuu ese

Nii nagu ei ole võimalik teha maailmakaarti mõõtkavas üks ühele, ei ole võimalik muuseumil ka kõiki maailma asju endale koguda. Seetõttu laename mõned esemed vaid näitustel eksponeerimiseks. Laenatud on ka selle kuu esemena tutvustatav segumasin ehk betoonisegur, mille abil saab tsementi, vett, liiva ja kruusa segades valmistada betooni. Esimene horisontaalse korpusega pöörlev liikursegur võeti kasutusele 1930. aastal Ameerika Ühendriikides.

Välja pandud segumasina omanikuks on aktsiaselts Keina Ehitus, mis alustas tegevust 1994. aastal. Enne seda tegutses ettevõte Eesti NSV Ministrite Nõukogu Koondise “Eesti Põllumajandustehnika“ Hiiumaa osakonna ehitusbrigaadina ning 1991. aastast sama asutuse baasil loodud AS Keina ühe osana. AS Keina tegevusvaldkond oli väga lai – see tootis turvast, tegeles maaparandusega, projekteeris uusehitisi, omas puhkebaase ning haldas varasemalt EPT-le kuulunud elamuid. Siiski kuulus enamik ettevõtte tootmisvahenditest riigile ning suur osa nendest erastati 1994. aasta mais, mille tulemusel tekkis 14 uut ettevõtet.

Miks on aga segumasin muuseumis? Seda tulge juba vaatama Hiiumaa Muuseumi 50. juubelile pühendatud näitusele „Täna 50 aastat tagasi“.

Kauri Kiivramees

Hiiumaa Koduloomuuseumi 1986. a näärinäituse plakat (HKM 6236:1 A 5570)

Detsembrikuu ese

1986. aastal avas Hiiumaa Koduloomuuseum Kassaris oma neljanda näärinäituse. Need aastalõpunäitused koos õhtuste programmide, teejoomise ja kingitusteletiga muutusid rahva seas äärmiselt populaarseks. Võib vist isegi öelda, et need panid aluse mõne aja pärast kogu Eestit tabanud jõulumaade lainele. Kohale sõideti bussidega lähedalt ja kaugelt. Õpilaste kõrval külastasid väljapanekut  paljude kohalike ettevõtete töötajad.

1986. aasta tõmbenumbriks oli näärivana otsetelefon, aga ka näärihobusega sõitmine, Jausa aiandi näärilillede ja lillekorvide ning “Sõpruse” kolhoosi nutrianahksete susside müük. Tänavu detsembris möödub sellest juba 30 aastat.

Nagu neil aastail tavaks, tehti paljud asjad, mida ei vajatud sadades ja tuhandetes eksemplarides, valmis käsitsi. Nii oli ka kuulutuste ja reklaamplakatitega. Hiiumaa Koduloomuuseumi reklaamlehe kirjutas ja kujundas peagi  ka ise muuseumis tööle hakanud  Tiina Selirand.

plakat

 

Paar sõrmkindaid (HKM 3995 /ab Tks 2:10)

Novembrikuu ese

Varrastel kootud valgest lõngast sõrmkindad. Kinnaste loodus sakiline; kindadrandmeosa markeerib 1 cm laiune soonikkoes (1 parempidi, 1 pahempidi) triip. Kinda selg vikeldatud, pihk ja sõrmed parempidises koes. Nii kirjeldatakse selle kindapaari väljanägemist muuseumide veebiportaalis MuIS. Kindad kudus Helje Pill.

Välja pandud kinnastel on aga täna juba ka teine, mõneti sügavam tähendus. Väljavalitud sõrmkindapaar on kootud veidi rohkem kui 25 aastat tagasi, just viimasel talvel (1990-1991) enne Eesti taasiseseisvumist, muuseumisse võeti need vastu aga juba uue riigikorra ajal. Need kaks kinnast justkui ühendavad ja liidavad omal moel kaht erinevat aega -nõukogude okupatsiooniaega ja iseseisva Eesti riigi aega.

Teisalt on sõrmkinnastel olnud eestlaste ja ka hiidlaste kultuuriloos sageli rituaalne ja kaitsev tähendus. Seda mitte ainult külma, vaid ka halbade mõjude vastu. Nii näiteks istus veel 19. sajandil saare pruut pea kogu pulmade aja kinnastatud kätega, et sellises üleminekuperioodis, mil saadi tütarlapsest naiseks, kurja pilku või muud halba külge ei tuleks. Aga just novembrikuust, enamasti pärast mardipäeva (10.11) algas meie esivanematel pulmade pidamise aeg. Siis olid kirstud-salved vilja täis ning loomad suvega kosunud. Aga see oli ka pika hingedeaja algus, mil liikusid ringi nii esivanemate hinged kui ka teised erinevad head ja halvad vaimud.

Ometi on kinnastel külmal ajal uskumistele ja tavadele lisaks peamiselt soojaandev roll. Novembrikuu teises pooles peetakse mäletatavasti veel ka kadripäeva (25.11), mil omal ajal sooviti perele ikka head lambaõnne, mis tähendas ühtlasi ka õnnestunud villasaaki ja edukat ketrus- ning kudumistööde aega. Just kindapaar oli muiste igasuguste tööde ja lihtsalt abiandmisegi puhul tavapäraseks tänukingituseks.