kuu ese

Selle kuu ese

 

Oherdi (HKM 1965)

Juulikuu ese

Nimetus oherdi on arhailise etümoloogiaga sõna, mida leidub teisteski läänemeresoome keeltes. Kuigi esimesed leiud pärinevad Vahemeremaades juba pronksiajast, siis meil võeti see tööriist kasutusele arvatavasti I aastatuhandel. 17. sajandi sõnastike andmetel oli oherdi eesti keeles tavapäraseim puuri nimetus, mis aga nüüdseks on kandunud üle mõnele teisele puuriliigile.

Vanad maaseppade poolt valmistatud oherdirauad kuuluvad kahapuuride ehk lusikpuuride hulka. Neid iseloomustab mõlemas suunas lõikav lusikakujuline õõnes puuriteravik. Oherdiraudasid on Eestis sõltuvalt suurusest liigitatud kaheks: suur rataste oherdi ja väiksem regede oherdi. Suurt oherdirauda on Hiiumaal kutsutud ka lehmasilmaoherdiks, väiksemat  rehapiioherdiks.

Eri suurusega oherdeid on kasutatud nii rummu- kui ka rehapiiaukude puurimiseks. Et auk valmis saada, tuli töömehel tugevalt oma rinnaga vastu kasepuust oherdipead suruda. Oherdamine oli aga raske töö, mis võis lõpuks „rinna ära võtta“. See soodustas isegi tugevamatel meestel tiisikusse haigestumist. Kui puurimine ära väsitanud, pandud vähe pisem poiss selja peale raskuseks, et töö lõpuni teha. Käina kihelkonnas asuvas Kaigutsi külas on öeldud, et „vähed poisid käisid abude pääle.“

Väljapandud ese pärineb arvatavasti 19.-20. sajandi vahetusest.

Ott Koor

Keermelõikur

Juunikuu ese

Puidule keermete lõikamine algas koos peenema tisleritöö laiema levikuga Eesti talupoegade hulgas. Taolisi keermeid leidub nii mööblil kui ka mitmete erinevate tööriistade juures. Üheks tavaliseimaks esemeks, kus keere hädavajalik, on puutööpink ehk kruupink. Taolised pingid hakkasid laiemalt levima 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses. Enne kruvi kasutusele võtmist kasutati töös oleva detaili kinnitamiseks kiile.

Juunikuu museaalina eksponeeritud keermelõikur on aga kruupingile kruvi tegemiseks liialt väikese läbimõõduga. Taolise läbimõõduga kruve võidi kasutada pigem mööbli valmistamisel. Tihti olid kappide ja kummutite treitud jalad just puidust keerme abil ülejäänud mööblitüki külge keeratud. Sarnase läbimõõduga kruvi võidi kasutada ka puidust pitskruvi valmistamise juures.

See tööriist koosneb kahest osast. Puidust osaga lõigatakse pulga pinnale keere. Metallist keermelõikajaga lõigatakse keere aukudesse. Selleks, et ainult paaris töötavast tööriistast üks osa ära ei kaoks, on aukude keermestamiseks kasutusel olev raud keeratud pulga keermestaja kere sisse.

Keermelõikur on kogutud Leluselja külast.

Kauri Kiivramees

Liipritahumise kirves ehk lutt

Aprillikuu ese

Lutte on Euroopas laialdaselt kasutatud palgi- ja lauatahumiskirvestena ennem saagimise laiemat levikut. 19. sajandi teiseks pooleks olid lutid teistes Euroopa riikides juba enamasti käibelt kadunud. Ka nimi lutt ei ole arvatavasti Eesti päritolu vaid laen lätlastelt. Küllaltki sarnase kõlaga sõna шклюд on kasutusel ka Valgevenes. Eesti aladele jõudsid need aga võrdlemisi hilja – alles 19. sajandi II poolel ning varaseimaid näiteid taolistest kirvestest siinsetel aladel napib. Nende asemel on rohkem kasutatud kergemaid ja universaalsemaid tahumiskirveid.

Luti eripäraks on tema suurus ja ka raskus. Lutiga raiumisel tuli lüüa kogu liipri laiune laast korraga ära, et saavutada nii ühlaselt sile pind, mis meenutaks sae alt tulnut. Luti kuju eripäraks on ka see, et kirvesilm (auk mille sisse kinnitatakse vars) ei ole mitte kirve tera keskel, vaid on nihutatud ühe serva suunas. Nii on kirve tera üks külg tasapinnaline. Taoline eripära lihtsustab tahumisel sileda pinna saavutamist.

Lutiga töötamine nõuab vilumust ja lihtne on materjal oskamatusest ära rikkuda. Nimelt tuleb korraga kogu liiprilaiune laast ära lüüa ja kui seda teha ei suudeta, on keeruline siledat pinda saavutada. Nii on teada, et alles ametit õppivad talupojad jäid just seetõttu tihti töötasust ilma, kuna pidid rikutud materjali omanikule hüvitama.

Lutid tulid Eestis laialdaselt kasutusele koos raudteede ehitamisega Tsaari-Venemaal 19. sajandil. Just siis hakati paljudes Eesti mõisates valmistama raudtee tarbeks liipreid. Hiljem hakkasid ka metsaomanikuks saanud talupojad liipreid tegema ja müüma. Legendide kohaselt olla esimesed liipritahujad Eesti aladel olnud lätlased, kellelt siinsed elanikud ameti ära õppisid.

Selle konkreetse kirve on muuseum kogunud oma asutamisaastal (1967) Kärdlast.

Kauri Kiivramees

Tesselkirves

Märtsikuu ese

Tesselkirves on laevaehituses levinud eritööriist, mida kasutatakse laevakaarte siledaks tahumisel veel enne plankude kinnitamist. Mõnel juhul nimetatakse taolist tahumist tesseldamiseks, mis on  ilmselt  kirve nimest tuletatud sõna. Taolised kirved ei ole Eestis väga laialt levinud. Neid kasutati peamiselt vaid Lääne-Eestis, Hiiumaal ja Saaremaal. Hiiu keeles nimetatakse sellist kirvest samuti  tesliks või täsliks. Tõenäoliselt on tesselkirved Eesti aladele levinud Saksamaa laevaehitajate kaudu.

Tesselkirves on väljanägemiselt võrdlemisi sarnane üldlevinud künakirvele, mida kasutati künade, tarude ja muu taolise õõnestamiseks. Kirveste põhierinevus seisneb teras, mis teslil on sirge, künakirvel aga nõgus. Mõlemal on terad varre külge kinnitatud viimase suhtes risti.

Kuu esemena välja pandud kirves on üleandja sõnul valmistatud Eesti Vabariigi aja alguses (arvatvasti 1918-1920)  ning selle varasemaks omanikuks on olnud Priidu Koppel (1864-1946) Kassarist.

Kauri Kiivramees

Seinakass ehk vararaud

Veebruarikuu ese

Kuigi nimi viitab armastatud koduloomale, ei ole veebruarikuu esemeks siiski mitte loom, vaid puutöös kasutatav riist. Seinakass ehk vararaud on üks oluline tööriist, mida kasutatakse palkidele vara märkimiseks.

Mis on vara? Palkseinas istuvad palgid üksteise peal nii, et ülemise palgi alumine osa on poolkaare kujuline ja kopeerib alumise palgi pealispinda. Varaks nimetatakse õõnsust, millega istub ülemine palk alumisel palgil.

Puud ei kasva metsas täiesti ühesuguseks ja puutüvi ise on ka rohkem või vähem kooniline ning okslik. Just nende mitmesuguste erisuste märkimiseks kasutataksegi seinakassi ehk vararauda. mille abil kopeeritakse alumise palgi konarused ja koonilisus ülemise palgi pinnale enne kui vara hakatakse puidust välja raiuma.

Üks haara teravik pannakse liikuma alumise palgi ülemise osa peal, teine ülemise palgi alumisel osal, tõmmates niiviisi triibu, millest saab vara piirjoon. Vararaua haarade* fikseerimiseks* kasutatakse siin metallist võru, kuid mõnel juhul lahendatakse probleem puust kiilu või liblikmutri abil.

Seinakasse kasutatakse ka tänapäeval. Aja jooksul on neid küll mõnevõrra täiustatud. Mõnele on pandud külge vesilood või lisatud koht pliiatsi kinnitamiseks. Üldine tööprintsiip on aga jäänud enam-vähem samaks.

Kuu esemeks oleva seinakassi on valmistanud Priidu Kopli (1864-1946) Kassari saarelt.

Kauri Kiivramees

 

Soonehöövel

Jaanuarikuu ese

2018. aasta esimeseks esemeks on soonehöövel, mis on kogutud Heinrich Valgu poolt endisest Emmaste vallast, Külama külast, Vahi-Tooma talust. Tõenäoliselt on see valmistatud 19. sajandi lõpus või 20. sajandi I pooles ning ei ole täpselt teada, kes höövli valmistas ja kes seda kasutas. Kahjuks ei ole höövel täielikult komplektne – puudub höövlitera ja kiil. Selle konkreetse höövli juhtliistu tellimine käib lausa mitmest kohast – selle jaoks on puust kruvi ja puidust vastumutrid ning peale selle veel juhtliistu sees olevad puidust hammasratta taolised mutrid, mis liigutavad kruvi juhtliisti kruvi peal ja lihtsustavad sellega piiraja seadmist.

Eesti rahvuslikku puutööndust põhjalikult uurinud Ants Viirese andmetel levisid soonehöövlid Eesti külakäsitööliste hulgas 19. sajandi II poolel. Vanimaks talupoegade hulgas levinud höövli liigiks peab Viires pikkhöövlit (ehk lükkepakku), millega siluti lauaservi, mida näiteks puunõude valmistamisel omavahel kokku seada. Tema teooria kohaselt ei ole höövlid ja hööveldamine talupoegade hulgas vanemad 17. sajandist ning muuseumikogudes olevatest höövlitest pärinevad vanimad 18. sajandist.

Soonehöövleid on mitut erinevat liiki. Veidi lihtsama ehitusega, ilma külgmise juhtliistuta höövleid kasutati juba 19. sajandi teisel poolel, enamasti kirstudele külglaudade jaoks soonte hööveldamisel. Ajapikku muutusid höövlid veidi keerulisemaks, nagu ka väljapandud eksemplar. Neile lisandusid puukruvidega tellitavad juhtliistud, mis aitasid nn punnlaudade ehk sulunditega laudade tarbeks sooni hööveldada. Nii tehti varasemal ajal näiteks põrandalaudu. Põrandalaudade jaoks sulundeid tehti mõnel juhul ka härghöövliga, mille tera oli vastavalt kohandatud. Härghöövel vajas töötamiseks kahte meest, soonehöövel on aga ühemehe tööriist.

Kauri Kiivramees