kuu ese

Selle kuu ese

 

Kohvinõu

Augustikuu ese

26. jaanuaril 1966 tähistas kunstnik Alo Hoidre oma 50. juubelit. Juubelitega käivad kaasas ka kingitused ning selle kuu esemeks ongi üks neist. Kiri vaskanumal ütleb: “Olen teeninud kohvikus Niguliste tn Tallinnas üle 50A“. Seega on arvatavasti tegemist nõuga, mille sees hoiti enne serveerimist kas kuuma kohvi või vett.

Niguliste tänav on Tallinna kohvikukultuuri ajalooga tihedalt seotud. Nimelt asusid paljud juba 18. sajandil alustanud kohvikud just selles kandis. Näiteks üks neist, 1774. aastal alustanud Stadt Hamburg, tegutses aadressil Niguliste tänav 2. Veidi hiljem töötas samanimeline kohvik hotelli Hamburg vastas, samuti Niguliste tänaval. Omanikuks oli keegi Gilly nimeline mees. Need kaks kohvikut ei jäänud sel tänaval sugugi ainsaiks. Kuidas see omapärane kohvinõu leidis tee Alo Hoidre sõprade juurde, ei ole aga teada.

Alo Hoidre (26. jaanuar 1916 – 2. veebruar 1993) oli kunstnik ja kunstipedagoog, kes veetis oma suved Kassaris. Ants Viidalepal ja Alo Hoidrel õnnestus ühekoos osta sealt üks vana ja lagunenud talukoht, kuhu nad panid püsti Kõpu kandist toodud palkmaja. Nii said neist ühed esimesed sõjajärgsed suvitajad sellel väikesel saarel.

Televiisor Rekord 6

Juulikuu ese

Sellel korral oleme kuu esemeks valinud 1964. aastal Aleksandrovi Raadiotehases valmistatud televiisori Rekord 6.

19. juulil 1955 alustas Tallinnas tööd Eesti Televisioon ning sama aasta sügisel saabusid Hiiumaale ka esimesed televiisorid. Esialgu oli telesignaali edastamiseks mast vaid Tallinnas ning seega oli pealinnast kaugemal signaali vastuvõtmine suhteliselt keeruline, kuid siiski võimalik. Sellegi poolest jäid televiisorid 1950. aastate Hiiumaal veel väga haruldaseks. 1955. aastal, kui tegevust alustas Eesti Televisioon, oli Eestis juba kasutusel 1300 televiisorit. Üheksa aastat hiljem oli neid aga juba üle 130 000.

Hiiumaal läks suurem televiisori vaatamine lahti peale 1965. aastat, kui valmis Orissaare telemast. Masti valmimine hõlbustas märkimisväärselt signaali vastuvõtmist ning samuti oli ka elekter jõudnud varasemast enamate majapidamisteni. Nii saabusid just 1960. aastate lõpul paljudesse Hiiumaa kodudesse päris esimesed televiisorid.

Televiisori tulek majapidamisse oli suur samm edasi modernsema elamise poole. Keerulise ja peene aparaadi saabumine koju tõi endaga kaasa erinevaid vääruskumusi selle kasutamisest. Üheks taoliseks oli villase linikuga televiisori kineskoobi katmine. Nimelt oli levinud teadmine, et päikesevalgus võib televiisori olulise sõlme rikkuda ning selle vältimiseks kaeti kineskoop peale igat vaatamist paksu villase riidega. Tegelikkuses ei kujutanud päike televiisorile mingit ohtu ning tegemist oli ebausuga.

Mälestuskivi Käina Vallamaja seinalt

Juunikuu ese

Nõukogude Liit ei ole kaugeltki mitte alati II maailmasõja (Suure isamaasõja) lõppu tähistanud nii suurejooneliselt, kui see paljudele Nõukogude Liidu lõpuaastaist mälusse kinnistunud on. 1945. aasta 9. mail toimus Kremlis võidu tähistamiseks paraad, millele järgnes 20 aastat vaikust. Järgmine suur paraad toimus alles 9. mail 1965. aastal. Sarnast mustrit kopeerib ka Suure isamaasõja mälestuse hoidmine kohalikul tasandil.

1966. aastal püstitati Kärdlasse maanteede ristumiskoha vahetusse lähedusse Endel Taniloo skulptuur Eesti NSV 1941. aasta kaitselahingutes langenud nõukogude sõjameestele. Rahva seas hakati monumenti peagi kutsuma Kivi-Jüriks. Toona rajati skulptuuri lähedale ka lipuväljak ning paigaldati kivi, millele oli raiutud Teise maailmasõja Hiiumaa lahingute asupaigad. 1990. aastate vabanemise tuhinas likvideeriti lipuväljak ning Hiiumaa lahingukohtadega raidkivi leidis uue kodu Hiiumaa Muuseumi Kassari maja ees.

Koos Kivi-Jüri üles seadmisega tähistati 1966. aastal (Hiiumaa kaitselahingute 25. aastapäeval) mälestuskividega hulgaliselt teisi II maailmasõja aegseid lahingute, hukkamiste või muul moel sõjaga seotud paikasid. Enamik neist tähistati valgete kivitahvlitega, kus nimetati selles kohas aset leidnud sündmus. Paljud toona korraldatud turismireisid olid just kui palverännakuteks taoliste Teise maailmasõja mälestuspaikade juurde.

Eesti Vabariigi taastamisel sattusid taolised mälestuskohad põlu alla ning paljud neist eemaldati. Osa taolisi kivisid kadus jäljetult, osa sattus muuseumi ning mingi osa jäi puutumatutena oma algsetesse asukohtadesse. Nii võib näha ühte vähestest taolistest kividest siiani seismas Nurstest natuke väljas. See kivi on aga pärit Käina vallamaja küljest, mälestamaks 1941. aasta Saksa okupatsiooni alguses toimunud hukkamist. Kivi eemaldas hoonelt ja annetas muuseumile Käina vallavalitsus.

Rakis piimanõude vedamiseks jalgrattal

Maikuu ese

1960. aastatel pidasid paljud veel kodudes loomi, et rikastada oma toidulauda ning teenida ka lisaraha. Kodune lehmapidamine andis selleks kõige paremaid võimalusi. Osa saadavast piimast kasutatigi lihtsalt toiduks, suurem osa läks aga müügiks. Müügi jaoks tuli piima transportida – kas siis 1960. aastatel levima hakanud piimapukkidele või otse kohalikku väikemeiereisse.

Autosid oli toona kasutuses vähe ja ka hobused hakkasid tasahilju majapidamistest kaduma. Piim tuli kõigest sellest hoolimata kokkuostu viia. Üheks nupukaks lahenduseks oli jalgratta pakiraamile tõstetav rakis piimanõude (piimaplekkide) püstihoidmiseks. Seda konkreetset rakist kasutati Vilivalla külas ning selle üleandjaks oli tuntud lehemees Endel Saar.

Jalgratas Diamant, millele piimanõude raam on pandud, kuulus varem Valgu külas Kroogi talus elanud perekond Kiibustele. See Saksamaal toodetud ratas on raaminumbri järgi võimalik dateerida 1929. aastasse, kuid peale vähest kõpitsemist oleks sõiduvõimeline ka tänasel päeval.

Nõukogude okupatsiooni aastail oli võrdlemisi tavaline, et kasutati enne sõda ostetud jalgrattaid, mille kvaliteet ületas tunduvalt Nõukogude liidus toodetud rataste koostekvaliteeti. Jalgrattal on küljes ka numbrimärk, mille kasutamiskohustus kadus 1960. aastate lõpus.

1967. aasta raha ja asjade loteriipilet


Aprillikuu ese

1967. aasta oli loosiõnne poolest Hiiumaale helde. Juba aasta alguses võideti ALMAVÜ (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing) loteriiga sõiduauto Moškvits 408. 4. aprillil 1967. aastal toimus aga järjekordne raha ja asjade loterii loosimine. Loosiõnn naeratas taaskord hiidlasele ja juhuse tahtel lausa tema sünnipäeval. Õnnelik võitja sai samuti tuttuue sõiduauto Moškvits 408. Võidu toonud pilet oli seeriast 182 ning kandis numbrit 08507.

Kui tänapäeval on loteriivõitudeks peamiselt raha, siis Nõukogude Liidus loositi välja defitsiitseid kaupu ning rahalised võidud olid esemete hinnaga võrreldes pigem väikesed. Nii olid taoliste loteriide peaauhindadeks peamiselt erinevad autod, mootorrattad ja mitmesugune kodutehnika. Esimene raha ja asjade loterii leidis aset 1965. aastal ning viimane alles 1988. aastal.

Kuna võidetud autost Hiiumaa Muuseumil fotot ei ole, siis paneme välja sama marki mudeliuuenduse järgse auto foto. Tegemist on Moskvitš 408 IE-ga, mille tootmine algas 1970. aastal. Välimuselt suurimateks erinevusteks olid esitulede kuju ja esivõre disain. Peamine hulk uuendusi olid seotud liiklusohutusega ning tehtud selleks, et auto vastaks ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni nõuetele ja oleks seega müüdav ka väljaspool Nõukogude Liitu. Varem oli selle jaoks toodetud spetsiaalselt E tähisega sõidukeid.

Juhul kui Teil on fotot võidetud autost, siis jagage seda ka meiega.

Külalisraamat (PKMM 230:3 A5662)

Märtsikuu ese

1960. aastate keskpaigaks oli paljude Hiiumaa elanike elujärg sõjajärgsete aastatega võrreldes oluliselt paranenud. Üks, milles see väljendus, oli kunstitööde sagedasem ostmine. Neid kingiti suursündmuste korral lähedastele ning sõpradele.

Märkimisväärselt kasvas kodudes nii graafiliste tööde, keraamiliste plaatide kui ka nahkehistöö osakaal. Igas peres leidus mõni kaunis fotoalbum või nahkkarp. Asutustes ja näitusesaalides hakati kasutama külaliste sissekannete jaoks kauneid nahkkaantega raamatuid.

Märtsikuu museaalina eksponeeritud nahkehistöö pärineb sõjaveteranist kunstniku Paul Kammi kodust Kärdlas, kus seda kasutati ligi kümme aastat. Sissekannete allkirjadest loeme välja   Artur Vaderi, Aleksei Müürissepa, Maksim Kauberi, Mats Traadi, Ly Seppeli, Uno Lahe ja paljude teiste omaaegsete poliitikute ning loomeinimeste nimed.

Ei ole täpselt teada, kes selle kauni külalisraamatu kujundas, kuid analoogiaid silmas pidades võiks tegu olla kas Elgi Reemetsa (1910–1987) või Adamson-Ericu (1902–1968) loominguga. Pigem viimase omaga. Mõlemad nad kasutasid oma töödes sageli stiliseeritud maasika ja rangipuu motiivi.

Töö teostati ja turustati Eesti NSV Kunstifondi kaudu, mille eelkäijaks oli 1940. aastal loodud Eesti NSV Kunstnike kooperatiiv. Fond tegeles kunstinäituste korraldamise ning kunstiloomingu ostu-müügiga. Kunstifondi rahastuse toel asutati ka omaaegne kunstikombinaat “Ars”. Kunstifond lõpetas tegevuse 1996. aastal.  Varad ja tööülesanded anti üle Eesti Kunstnike Liidule.

Tänavu märtsis tähistab Eesti professionaalne nahakunst oma sajandat aastapäeva.